Stina Andok / foto: Siim Solman.
Vigala osavallas Leibre külas tegutseb juba kümnendat aastat Tõrvaaugu Mahe talu, mille tegus pererahvas toodab kodumaal ainulaadseid, mahedaid ja puhtaid gluteenivabu tatratooteid. Sel aastal on talu nomineeritud Raplamaa ettevõtluskonkursil kategoorias „Tubli talu“.
Tõrvaaugu talu asub maakonnakeskusest üsna kaugel, Pärnumaa piiri lähedal, vaikses maakohas. Mäletan, et kui eelmisel suvel avatud talude päeval talu külastasin, juhatas kaart üha sügavamale ja sügavamale teederägastikku, kuni lõpuks noorte kaskede allee taluõueni viis. Teist korda oli juba märksa lihtsam õigeid teeotsi tuvastada.
Tõrvaaugu Mahe talu nimi ei ole kellelegi võõras, kes armastab tatart või tatratooteid. Nende mahetoodetud toiduaineid võib leida erinevatest Eesti kauplustest. Nad on leidnud tootmises oma niši, olles toonud turule täielikult gluteenivabad tatratooted. Tegemist on väikese ettevõttega, kuid kahtlemata suure tegijaga. Siiski ei tervita meid taluõuel ülikondades ärimehed, usinad töölised ümber siblimas, vaid üks pealtnäha tavaline perekond.
Vigalas asuva talu on endale elupaigaks valinud pereema Anette Kuusik koos oma abikaasa ja kolme lapsega. Mahetootmisega alustamisel olid aktiivselt äritegevuse juures kõik pereliikmed, aga tänaseks on peretütar oma väikeste lastega pisut eemale jäänud. Peamised ettevõtjad on perepojad Janno ja Janek Kuusik ning pereema Anette.
Iseõppinud tatratootjad
Tõrvaaugu on Jannole ja Janekile sünnitalu, kus on pereema algatusel ka enamik ajast mingil moel ettevõtlusega tegeletud. Nii näiteks oli taluelus periood, mil kasvatati ligi hektari suurusel maal maasikaid, mida külvasid, hooldasid, korjasid ja müüsid pereliikmed ise. Janno meenutab, kuidas sai hommikul bussiga Pärnusse sõidetud ja õhtul tagasi tuldud. Oli aegu, mil enam-vähem kõike, mis oma aias leidus, turule müügile viidi, kuid pereema sõnul läks turu kohamaks liialt kõrgeks ning enam ei tasunud sinna sõit ära.
Tatra kasvatamiseni jõudis pere juhuslikult. Janeki sõnul on tatar mahetootmiseks lihtsalt väga sobilik. „Mulle meeldib,” ütleb ta. Algul aga kasvatati tatart peamiselt mesilaste jaoks, keda peetakse muidugi praegugi veel, kuid mett müügiks kuhugi pakkuda ei jõua, kuna see, mis tuleb, kaob kuidagi iseenesest, ütleb Janno muheledes.
Tatrasaadustega esialgu muud teha ei osatud kui vaid patju. Kord teatasid pojad emale, et hakaku nüüd õmblema, ja nii sündis talu esimene tatratoode, tatrakestadega padjad. Esimestel katsetustel saadud tang aga müüki ei kannatanud. Janno sõnul ei olnud sellist kvaliteeti, et kõlbaks inimestele söögiks. „Kui seda keeta, siis ei saanud tatraputru, vaid pigem tapeediliimimassi,” ütleb ta naerdes. Siis said tangu endale hoopis talus elavad loomad.
„Meil ei olnud teadmisi ja teised ei jaganud ka,” meenutab Janek, kuid lisab samas: „Nüüd on aga need, kes tegid juba enne meid, grammivõrra allapoole jäänud.”
Perepojad meenutavad, et umbes aasta läks aega, et tehnoloogia paika saada. Sellest ligi pool aastat katsetati masinatega ja tehti n-ö tootearendust. Esimestest tatrakasvatamise katsetustest on tänaseks möödas juba kümme aastat. „Kas teil oli visioon silme ees? Miks te hakkasite tegema midagi, mille tulemuses te ei saanud kindlad olla?” küsin. „Alguses oli päris närvesööv,” vastab Janek. Janno aga selgitab enesekindlalt: „Ühegi äriidee puhul ei tea kunagi, kuidas täpselt läheb.”
Oma tehnoloogiat ja tehnikat on talu pidevalt uuendanud ja uuendab tulevikus jooksvalt veelgi. Esimesed tatrakoorimised tehti vanas taluhoones, 2016. aastal alustas aga tegevust uus, energiatõhus hoone, kuhu on tänaseks koondatud kogu tootmine.
Praegu tehakse Tõrvaaugul gluteenivabu tooteid: torte, müslisid, makarone ning loomulikult jahu. Makarone toodetakse viit sorti ja kolme erineva maitsega. Selleks seisab neil köögis uhke masin Itaaliast. Pereema selgitab, et gluteenivabu toiduaineid tootma asudes anti neile märku, et turul on puudus gluteenivabadest tortidest. Ideest kannustatuna meisterdab torditegija juba praegu nende ja koostööpartnerite mahetoiduainetest torte. Lähiajal aga, kui saabub puuduolev köögitehnika, jätkab torditegemist pereema ise. „Võiks olla kohvik ka kõrval,” unistab Janek. „Nüüd on vaja teist hoonet,” ütleb jällegi Janno.
Soovid ja plaanid on ettevõttel suured ja vastavalt klientide eelistustele pidevalt arenemas. Selleks, et tõhusamalt plaane ellu viia, taotletakse projekte kirjutades ka toetusi. Praeguseks on talul õnnestunud edukalt ellu viia viis projekti, kuid varasematel aegadel on pererahvas palju pidanud ka ise endale vajalikke seadmeid ja masinaid soetama.
Pühendunud talupidajad
Lisaks mesilaste pidamisele, tatra kasvatamisele, tatra töötlemisele ja saadustest toodete valmistamisele ja pakendamisele jookseb talumaadel ringi üle 300 lihalamba. Võiks arvata, et talus tegutseb tragi pesakond töösipelgaid, kuid üllatuslikult see ei olegi nii. Kõiki töid, alustades põlluharimisest, külvist, heinateost kuni toodete tarnimise, müügi ja turunduseni välja teevad pereliikmed ise. Ehk siis pereemal Anettel, pereisal ja kahel perepojal on nelja peale kõik need laialdased teadmised ja oskused, mida ei suudaks ühtekokku ette kujutadagi.
Lühike tootmisahel annab kindluse nii tootjale kui ka tarbijale, et see, mida toodetakse, on kvaliteetne ja hea, tõdevad talunikud. Ise oma vilja kasvatades on Janno sõnul võimalik ka toote lõpphinda odavamana hoida, näiteks võrreldes konkurendiga, kes ostab vilja sisse. Ka tarbijal on kindlus, et gluteenivabu tooteid valmistav Tõrvaaugu talu näeb vaeva, et oma tootmine puhas ja korrektne hoida. Janno selgitab, et eelnevalt ei tohi muud teravilja põllu peal kasvatada, kombain peab olema puhas, köögis ei tohi olla teisi jahusid jne. „Ega see eriti lihtne ole,” tõdeb ta.
„Kui on lammaste poegimise aeg, siis istud kaks kuud lammaste juures, aga vahepeal on ostjatega suhtlemine soiku jäänud ja side kaob ära. Me ei suuda hallata lõpuni. Keegi peab olema see, kes istub arvuti taga ja ainult suhtleb,” räägib Janno. Abikäsi on talus aeg-ajalt nähtud, kuid õigete inimeste leidmine maakohas on olnud küllaltki keeruline.
Töö käib talus aasta ringi ja iga päev. Korra nädalas käiakse kaubaringil, mil tehakse ühe päevaga suur tuur poolele Eestile peale. Kaugematesse punktidesse saadetakse tooted pakkidega ning väike osa toodangust jõuab ka Soome. Lisaks ettevõtetele saavad ka eraisikud soovi korral veebilehe kaudu omale tellimuse vormistada. Laupäevad on aga laadapäevad, mil igal võimalusel käiakse kuskil end näitamas ja oma tooteid müümas. Ülejäänud aja aga tegeletakse toodete ettevalmistamisega. Janeki sõnul suuri koguseid ette ei tehta, tagamaks, et kliendini jõudev lõpp-produkt oleks võimalikult värske ja kõrge kvaliteediga.
Ettevõtlusepisik on peres tugevalt juurdunud. Perepojad on juba aastaid pühendunud täielikult mahetalupidamisele, aga pereema on täiskohaga talunik alles aprillikuust. Poeg Janno ütleb naerdes, et kohe, kui emal aega juurde tekkis, oli vaja taimi istutama hakata. „Tegevuse leiab alati,” ütleb ta lõbusalt. Nimelt on pereemal plaanis marju kasvatama, kuivatama ja külmutama hakata. Idee sai alguse sellest, kui sooviti turule tulla tatraküpsistega, mille retsept nägi ette punaseid sõstraid. Siis selgus, et meie kodumaal ei leidu kedagi, kes kasvataks mahedat punast sõstart ning nii otsustaski Anette, et tuleb see ülesanne enda kätesse võtta.
Tegelikult on peaaegu sama keerulised lood ka kanamunade ja võiga, tõdevad talunikud. Raske on saada mahetooteid suurtes kogustes. Mahepiimatootjatest on üks peamisi partnereid Pajumäe talu Viljandimaal. Samas leiavad nad, et inimesed tahavad aina enam tarbida just mahetooteid, olla kindel selles, kust nende toit pärineb.
„Kas lihtsam ei oleks siiski palgatöötaja olla?” küsin ettevõtlikelt perepoegadelt lõpuks. Janek naerab ja tõdeb, et on sellele mõelnud küll, kuid ideid ja plaane tundub olevat liiga palju. Janno leiab jällegi, et ise oma asja tehes on vabadust rohkem. Keegi pereliikmetest tatrast aga tüdinenud veel ei ole ning lõppu ei paista ka põnevatele arengutele.
Lisaks asjaolule, et Tõrvaaugu Mahe talus ainulaadseid ja huvitavaid tooteid arendatakse, teeb talupidamise eriliseks pere suhtumine. On kaugele näha ja tunda, et pereliikmed teevad oma tööd armastusega ning kogu ettevõtmine meenutab pigem elustiili kui äri.
