Stina Andok / foto: Siim Solman.
Alates 2010. aastast on Rapla kirikumuusika festivali kunstiline juht olnud Pille Lill. Vestlesime temaga sellest, millist rolli on festival tema elus mänginud ning millised muutused seisavad festivaliga seoses lähitulevikus ees.
Kuidas on muusika teie elu mõjutanud?
Ma olen terve elu alates laste muusikakoolist kuni doktorikraadi kaitsmiseni õppinud muusikat. Olen selles valdkonnas püüdnud minna nii sügavale kui võimalik. Muusika on minu jaoks elu tavaline osa nagu hammaste pesemine (naerab). Oli aeg, mil ma mõtlesin, et klassikaline muusika on midagi erakordset. Praegu ma ei arva seda. Klassikaline muusika on üks osa meelelahutusest, kuigi ainult see meelelahutuse valdkond annab inimesele võimaluse minna väga sügavale enda sisemaailma.
Tulles kontserdile kuulama, olles selles keskkonnas, kuulates seda muusikat, aitab see meil enda südamega luua väga tugeva ühenduse. Teised muusikažanrid sellisel hingetasandil ei tegutse. Klassikaline muusika on väga võimas abivahend enese arendamisel. Väljapaistvad heliloojad on otseühenduses oma südame ja oma kõrgema olemusega ning selle kaudu me oleme nende loodud muusikat kuuldes samuti nii-öelda tõstetud.
Klassikaline muusika on väga tähtis, aga minu jaoks samas väga tavaline, sest ma elan selle sees. Ma armastan muusikat. See on olnud mu elu kõige sügavam väljakutse. Muusikaarmastus toetab kõike muud mu elus.
Kuidas te kirikumuusika juurde sattusite?
Ma olen kirikukooris laulnud kuus aastat igal pühapäeval ja olnud sellel ajal väga õnnelik. See ei tähenda, et ma praegu vähem õnnelik oleks, aga võimalus olla seotud teenistusega, kus inimene pöördub oma jumaliku olemuse poole, oli ja on minu elus väga tähtis. Ma sain sellest endale tuge, ma leidsin endale uusi võimalusi, kuidas iseenesega edasi tegutseda. Ma arvan, et inimese kõige tähtsam ülesanne selles elus on õppida ennast armastama. Kui me seda ei tee, ei ole me võimelised armastama ka kedagi teist.
Enese sees oleva armastusega teadliku kontakti loomine ja selle ühendamine kõrgema mõtte ehk Jumalaga, on olnud minu elus läbiv joon alates teismeliseeast. Aastad kirikukooris andsid mulle selguse ja julguse, et avades eneses armastuse kanali, on meil võimalik olla abiks kõigile teistele.
Ma usun, et Rapla kirikumuusika festivali kunstilise juhi roll ei tulnud mulle juhuslikult, see tuli läbi pühendumise, mille ma enda sees leidsin. Ma ei usu üldse juhustesse (naerab). Rapla Maarja-Magdaleena kirikuga seob mind veel teoloog Evald Saag, kes oli üks minu tähtsamaid mõjutajaid pärast Gunnar Aarmat. Olin tema õpilane tema elu viimastel aastatel. See oli mulle väga oluline. Ta teenis Rapla Maarja-Magdaleena kirikus (aastail 1944-1962, toim).
Äratundmine, et see kirik on mulle väga tähtis, tekkis ühel kontserdil, juba enne seda, kui ma olin kunstiline juht. See side on hästi tähtis olnud. Ma olen kirikumuusika festivali juhi ja organiseerijana olnud väga õnnelik. Ma arvan, et see on andnud mulle võimaluse inimesena areneda, õppida tegema koostööd. Koostöö on selles elus jällegi väga suur väljakutse.
