Reet Saar / foto: Ingrid Teder.
Niisuguse pealkirjaga kontsert märkis sel kevadel Rapla Poistekoori 20-aastaseks saamist. Tol päeval olid Rapla kultuurikeskuse laval vaid poisid ja noormehed. Laulsid koorid, ansamblid ja solistid. Rapla kesklinna pandi kasvama ka pihlakas, mis nimetati Rapla Poistelaulu Puuks.
Rapla Poistekoor sai alguse 1998. aastal, kui kolme poja ema Urve Uusberg tuli välja mõttega, et peaks poistega laulma. Thea Paluoja algul pisut kõhkles: „Ma ju kartsin poisse, polnud nendega palju kokku puutunud.“ Ometi on just tema algusest peale koori ette jäänud. Juba kümmekond aastat on kontsertmeistrina abiks Signe Rääk. Lühikest aega töötas kooriga ka Urve Uusberg.
90-ndate lõpus polnud ei Raplas ega maakonnaski poistekoori pikka aega olnud ja meestelaul tervikuna kiratses. 1960-80-ndatel oli meeskoor igas endast lugupidavas suuremas asutuses, aga selleks ajaks tegutses veel vaid väike Rapla meeskoor.
Nooruke Rapla Poistekoor käis juba 1999. aastal esimest korda laulupeol. Ka kõigil järgnenud laulupidudel on koor laulukaare all olnud. Peale selle on edukalt osaletud peaaegu kõigil Eesti Meestelaulu Seltsi korraldatud konkurssidel. Ka enne koolinoorte laulupidusid toimuvatel võistulaulmistel on ikka tulemuseks olnud kõrge I kategooria.
Poiste- ja meestelaulu turgutamise aastad
Laulutuli leegitses sajandivahetuse eel nii kutsuvalt, et lisaks Rapla Poistekoorile tekkis 1999. aastal ka Raplamaa ühendatud poistekoor. See tegutses nii, et muusikaõpetajad tegid kohapeal eeltöö ära ja kokku saades pandi õpitu kokku kõlama. Hiilgeaegadel, mis jäi 2000. aastate algusesse, oli ühendatud poistekooris koguni 70-80 liiget. Hulk aastaid see koor enam ei tegutse. „Õpetajad väsisid ja jäid vanemaks, mitmeid koolegi pole enam, kust arvukalt poisse laulma tuli,“ põhjendas Paluoja, miks üks etapp sai lihtsalt läbi.
Aastal 2000 asutati ka Raplamaa Noorte Meeskoor, kuhu oodatakse häälemurde läbi teinud poisse. Sel ajal loodi Eesti Meestelaulu Seltsi eestvõttel selliseid koore igas maakonnas, kuid tänaseks on püsima jäänud ainult 18-liikmeline Raplamaa koor. Kohtadele toodi ka tuntud dirigente, kuid meeskooriliikumine Eestis sellisel kujul siiski hääbus. Raplas käis lühikest aega Siim Selis. Tema asemele tulnud Andres Lemba töötas Paluoja kõrval kooriga üle kuue aasta, kuid siis napsas Estonia poistekoor ta endale.
„Kui koos on noorukid, kes pole kunagi laulnud, siis tippkoori neist ei tee. See vist need pealinna dirigendid ära hirmutaski. Maale ei jää ju suurem osa noori – õppimised pärast gümnaasiumi lõppu viivad ikka eemale ja koorikene alustab sügisel kogu protsessi otsast peale. Selleks peabki all olema poistekoori põhi, et osata pärast häälemurret oma häälega midagigi peale hakata,“ teab Paluoja oma töökogemustest.
Noorte meeskooris ongi praegu hulk poisse, kellel on just häälemurre olnud ja kes alles otsivad, kuhu nende hääl liigub. See on keeruline aeg, mis tuleb kannatlikult üle elada, aga see, et nad kooris käivad, on väärtus, toonitab Paluoja, kes on ka Raplamaa Noorte Meeskoori dirigent.
Poisid on ustavad ja ägedad
„Poisid on ägedad, aga töötada nendega pole kerge. Neid tuleb kindlalt ohjes hoida, kuid innustada ka präänikuga. Kui poisid harjuvad reeglitega, siis nendest ustavamaid ei ole. Ja meestelaulu vastu ei saa ühtegi laulmist panna!“ on Paluoja veendunud. Dirigendil on kodukord paigas: „Minuga samal ajal keegi ei räägi, toas me mütsi ei kanna, nätsuga tundi ei tule, naisterahvast tervitame püsti tõustes – teeme sellist härrasmehe koolitust ka.
Kindlasti ei luba ma üksteise kiusamist, seda märgates astun alati vahele.“ Loomulikult tehakse ka nalja, aga iga asi omal ajal.
Rapla Poistekooris on praegu 28 liiget, kuid on olnud ka 45. Igal sügisel alustab natuke rohkem, aga nagu ikka – kas huvid muutuvad või ei saa eri huvialade aegu klapitada. Lõppenud nädala teisel poolel olid poisid Saaremaal üle-eestilises poistekooride laagris, mis lõppes laupäeval meestelaulu seltsi 30. aastapäeva kontserdiga Kuressaare lossi hoovis. Sügisest algavad üldlaulupeo ettevalmistused.
„Mulle meeldib, kui lapsed laulavad, aga kui poisid seda tahavad teha, on see erakordne,“ ütles Paluoja. Tema sõnul on poisslaps igal juhul „looduskaitse all“, kui ta laulusooviga tema juurde tuleb. Igal sügisel saadetakse kooriga liitumiseks uued kutsungid välja ja tagasi ei tõrjuta neidki, kes algul viisi ei pea. „Nii õpilasel kui ka õpetajal peab olema kannatust, aga lõpuks hakkab kõrv eristama kõrgusi,“ teab kogenud lauluõpetaja.
Raplamaal hoiavad poistelaulu elus entusiastlikud õpetajad. Kunagisest Kohila poistekoorist jõudis sel aastal maakonna peole vaid kolm lauljat – poistekoori koos hoida ongi suur kunst, tõdes Paluoja. Ta lisas, et Kehtnas on peaaegu sama suur poistekoor kui Raplas. Ka Alus tegeleb õpetaja poistega. Koori mõõtu see seltskond veel välja ei anna – suure peo mõõtmetes saab osaleda ainult koor, kellel on vähemalt 16 liiget, aga maakonnapeol olid nad kohal.
„Kui keegi vähegi tahab ja suudab poistega tegeleda, on see väga tänuväärne, ja poisid oleksid rohkem hoitud, kui nad praegu on. Töö poistega on energiamahukam, sest poiss suudab oma tähelepanu hoida lühemat aega kui tüdruk. Meie muusikaõpetajate kontingent on pigem küpsemas eas ja mida vanemaks sa saad, seda vähem jaksad. Tunni ajal oled koori ees nagu Duracelli jänes, pärast seda „voolab“ see nägu maha,“ kõlas Thea Paluoja kujundlik võrdlus. Rõõm on aga näha, kui hästi võtavad poisid end esinemiseks kokku.
Kui Rapla Laulustuudio on käinud festivalidel piiri taga, võeti esmalt juurde noored mehed ja nüüd juba teist korda ka poistekoori poisid, et laulda noorte segakoorina. Sel suvel viib esinemisreis Horvaatiasse.
