Katri Reinsalu
Nädalavahetusel tabati roolist 150 joobes juhti. Nende seas tuvastati ka kuus narkojoobes roolikeerajat. Eestlase joogi- ja jaanipäevalembust tundes ei tohiks sellised numbrid mind ju üllatada.
Pidustusi võetakse siinmail tõsiselt ja ka veel nädala esimesel tööpäeval tabas politsei roolist 59 juhti, kellel tuvastati alkoholi tarvitamise tundemärke. Kordan endale, et need numbrid ei tohiks mind šokeerida, sest eelnevate aastatega võrreldes midagi erakordset ei toimunud.
Jään aga paratamatult pikemalt mõtlema, et kolme päeva jooksul tabas politsei ligi 200 inimest, kes ennetuskampaaniatest hoolimata ikka oma kainuses kindel olemata langetasid otsuse liiklusesse suunduda. Ja see mõte hirmutab. Tuletan meelde, et need 200 on kõigest see osa joobes juhtidest, keda õnn seekord ei soosinud ja politseinikega kokku juhatas. Naiivne oleks arvata, et meie korrakaitsjatel õnnestus kõik roolijoodikud kinni nabida. Tegelikult ei oska ilmselt keegi täpselt öelda, kui mitu pidulist enda ja teiste tervise ning turvalisuse ohtu seadis.
Ma olen üldiselt seda meelt, et iga inimene otsustab oma elu üle ise. Kui kangem kraam maitseb nii hästi, et sellest loobumine võimatuks osutub, on see iga inimese enda otsus.
Kui aga asi puudutab neid, kes end kaitsta ei oska või saa, muutub ka minu arvamus. Alaealised, kes joobes juhi autosse paigutatakse, ei saa tihtipeale ise oma otsuseid langetada. Täpselt samuti ei oska end purjus ja ettearvamatu juhi eest kaitsta kaasliiklejad. Ühe inimese mõtlematu otsus seab ohtu terve hulga teiste heaolu.
Püüan tulutult mõista, mis teeb jaanipäevast osa meie inimeste jaoks justkui sajandi tippsündmuse, mida mitte mingil juhul vahele ei tohi jätta ega kuidagi vaiksemalt mööda saata. Aset leiab see iga aasta samal ajal ja peaks jätma pühendunud pidulisele piisavalt aega oma plaanid läbi mõelda. Kui minnakse kodust rohkem kui ühe karastava suveõhtuse jalutuskäigu kaugusele, tuleb juba enne pudelite avamist ka kojusaamisele mõtlema hakata. Ühe kaine autojuhiga kokkuleppe tegemine ei tundu võimatu missioon. Juhul, kui tõesti mitte keegi terve seltskonna peale ei soostu alkoholiklaasita jaanilõkke ees seisma, on asi lihtne. Autoga peole tulnud isikul tuleb vastu võtta „raske” otsus jaanid kainena mööda saata.
Neid loo alguses mainitud numbreid vaadates on mõistagi selge, et päris nii lihtne see iga inimese jaoks ei ole. Tahetakse kõike ja korraga ning ratsionaalne mõtlemine jääb tahaplaanile. Kui kainet juhti ei ole, minnakse pigem purjus peaga liiklusesse, kui otsustatakse seekord jaanipäev rahulikumalt mööda saata. Justkui jaanipäev järgmine aasta enam ei tuleks. Justkui oleks selle tähistamine end silmini täis kaanimata selle päeva rüvetamine.
Minu jaanid möödusid ühegi tilga alkoholita. Neile, kes sellise „hullumeelse“ tembu ees hirmu tunnevad, võin julgustuseks kinnitada, et täitsa edukalt sai ka nii hakkama. Üllatavalt ei ärganudki ma järgmisel hommikul kahetsusvärinatega valesti peetud pühade pärast.
Proovige ka!
