Katri Reinsalu/Foto: Siim Solman.
Lähisuhtevägivald on teema, mille teadvustamiseks korraldas politsei- ja piirivalveamet juunikuus kampaania „Aga mina julgen sekkuda“. Selle eesmärk oli kutsuda üles inimesi märkama lähisuhtevägivalda ja sellest ka teada andma.
Raplamaa Sõnumid vestles kohaliku piirkonnapolitseiniku Elle Tikki, vanemuurija Kaie Nurmsalu ja uurija Sandra Õunapiga sellest, kuidas lähisuhtevägivalda ära tunda ja kuidas sekkuda.
Kuidas ära tunda?
Politsei definitsiooni järgi on lähisuhtevägivald igasugune vaimne, füüsiline või seksuaalne vägivald, mis leiab aset inimeste vahel, kes on või on varem olnud teineteisega intiimsuhetes, seadusest tulenevalt seotud või omavahel veresuguluses.
Nii mõnelgi juhul ei jää vägivallast ohvri kehale kuigi palju märke. Vaimne vägivald kehal ei kajastu ja iga tõukamise tulemusel ei pruugi ka sinikat tekkida. Vigastuste tekkimisel kipub aga ohver neid tihtipeale ise võimaluse korral riietusega varjama. Kuidas siis aru saada, et lähedane, pereliige, naaber või teretuttav lähisuhtevägivalla all kannatab?
Üks märke on ohvri isoleerimine ühiskonnast. Vägivallatseja ei luba oma kaaslasel sugulaste, sõprade või tuttavatega suhelda. Ohumärgiks võiks pidada ka pidevaid arupärimisi telefoni teel või seda, kui üks elukaaslane kontrollib, mida teine räägib või teatud lugusid lõpuni rääkida ei luba. Tikki tõi välja, et tasuks tähele panna ka lapsi, kes hiliste õhtutundideni üksinda õues on. See võiks tekitada küsimuse, kas nende eest kantakse piisavalt hoolt.
Ühte kindlat reeglit lähisuhtevägivalla äratundmiseks tegelikult ei ole. Nii Tikki, Nurmsalu kui ka Õunap nõustuvad, et see on vägagi tunnetuslik küsimus. Samas ütleb Tikki, et kui inimesele ikkagi tundub, et tema lähedane on suhtes, mis ei ole tavapärane, ja see jääb kripeldama, tasuks igal juhul sekkuda.
Kuidas aga oleks kõige mõistlikum sekkuda ja millest alustada? „Inimeste valulävi on täiesti erinev,“ ütleb Nurmsalu. See, mis ühe jaoks on piiride ületamine, on teise jaoks veel täiesti talutav. Seepärast ongi oluline alustada rahuliku vestlusega, mille käigus märkaja annab ohvrile teada, et tema arvates ei ole olukord normaalne. Selleks ei pea ootama mingit kindlat hetke, järgmist vigastust või ohvri enda initsiatiivi.
Tihtipeale on lähisuhtevägivald kestnud aastaid ning ohver võib olla juba nii suures sõltuvussuhtes, et ise enam abi otsima ei hakkagi. Korrakaitsjad on sedameelt, et rääkida tasub alati. Kasvõi lihtsalt selleks, et panna ohver enda olukorrale mõtlema ja saada teada, kuidas ta ise enda suhet näeb.
Ühiseid suuniseid, kuidas konkreetsele inimesele läheneda, anda ei saa. „Igale inimesele lähenetakse omamoodi,“ ütleb Elle Tikki. Lähedase inimese puhul tuleb ise tunnetada, kas paremini toimib väga konkreetne otsene või pigem aeglane ja rahulik lähenemine.
On täiesti võimalik, et ohver oma olukorras mingit probleemi ei näe. See aga ei tähenda, et sekkuja peaks kohe käega lööma. Esimese sammuna soovitab Tikki ohvriga rääkida, sest salaja kellegi selja taga politseisse pöördumine tuleb paratamatult välja. Kui aga ohvriga rääkimisest mingit abi ei ole ja olukord jätkuvalt kripeldama jääb, tasuks järgmise sammuna anda sellest märku näiteks valla sotsiaal- või lastekaitsetöötajale, ohvriabisse või politseile.
Politseid ei tasu peljata
Juunikuise kampaania üks eesmärke oli innustada ka veidi kaugemal seisvaid inimesi selliseid olukordi märkama. Näiteks naabrid on tihtipeale probleemsete perekondade igapäevaeluga paremini kursis kui teises linnas elavad sugulased. Inimestele on aga paraku üsna tugevalt sisse harjunud mõtlemine, et naabriperes toimuv ei puutu kõrvalseisjatesse.
Ka Tikki tõdeb, et ohvri lähedased on altimad politsei poole pöörduma kui naabrid. Naabrid reageerivad enamasti alles siis, kui tüli on läinud häirivalt suureks. Samuti paistab valulävi madalam olevat, kui asjasse puutuvad lapsed ja läbi seinte on nende nuttu kuulda.
Õunapi sõnul on positiivne see, et müüt, nagu oleks igaühe kodus toimuv igaühe enda asi, näitab murdumismärke. Lõpuks on see on iga inimese enda südametunnistuse asi, kas reageerida, kui tegelikult teatakse, et inimene vajab abi.
„Pigem reageerida kui jätta reageerimata,” ütleb Nurmsalu konkreetselt. See kehtib nii kolmandate isikute kui ka nende kohta, kes on juba aastaid teadlikud lähisuhtevägivalla all kannatavast tuttavast. Politsei tahab vähendada hirmu, nagu hakkaks keegi sekkujale etteheiteid tegema, et ta juba aastaid tagasi märku ei andnud. Pigem kehtib vanasõna „parem hilja kui mitte kunagi”.
Samuti soovivad Tikki, Nurmsalu ja Õunap kõigutada kuvandit politseist kui n-ö käteväänajast. Politseile märkuandmine ei tähenda automaatselt karistamist. Pigem tasuks politseisse suhtuda kui institutsiooni, kellel on suur võrgustik selliste olukordade parimaks lahendamiseks. Kui aga hirm politsei ees on suur, saab alati oma murega näiteks ohvriabi numbrile helistada, kes samuti abi osutab.
Just ohvrite seisukohast toob politsei välja eksliku arvamuse, nagu peab ohvril politseisse pöördumisel temaga aset leidnud vägivallast tõendeid olema. Sellist arusaama sisendavad oma ohvritele enamasti ka vägivallatsejad. Tegelikult ei ole see vajalik, sest nagu öeldud, ei jää vägivallast tihtipeale silmaga nähtavaid märke.
Olukord Raplamaal
Raplamaal, nagu selgub, ei toimu midagi keskmisest erinevat. On perekondi, kuhu tuleb mitmeid järjestikuseid väljakutseid, ja on neid, kelle juures tuleb vaid korra käia. Lähisuhtevägivalda esineb nii linnas kui ka maapiirkonnas. Hajaasustusest tulenevalt võib see ehk maal vaid pikemat aega teiste eest varjatuks jääda.
Paraku tõdevad kõik kolm vestluskaaslast, et lähisuhtevägivald on ka Raplamaal väga igapäevane osa nende tööst. Aasta peale on parimal juhul vaid üksikud nädalad, kui lähisuhtevägivalla teateid nende lauale ei jõua. Positiivse küljena võib ehk välja tuua, et inimeste teadlikkus on kasvanud ja ollakse julgemad sellistest juhtumitest politseile teada andma.
