Helerin Väronen.
Ma võiks rääkida sellest, kuidas mu kodukohas viiakse alevisisene bussipeatus kilomeeter eemale, maantee äärde, ja kuidas seda on tehtud juba mujal ning see ajab mind kergelt vihale. Ma võiks rääkida ka sellest, kuidas teatud inimeste käitumismustrid on sellised, et vaid vaata ja imesta. Kuid tegelikult tahaks sellisel vihmasel suveilmal kirjutada millestki, mis meele rõõmsaks teeb. Ja üks asi, mis sobib just praegusesse ilma ja vähemalt mulle positiivselt mõjub, on raamatud.
Olen olnud muidu suur lugeja, kuid viimased aastad on läinud kuidagi nii, et lihtsalt pole olnud seda aega raamatut kätte võtta. Mõni üksik juhtub näpu vahele, kuid minu varasema lugemuse juures oli see arv aasta peale naeruväärne. Nüüd olen tasapisi lugemise rajal tagasi ja tegin otsuse, et hakkan raamatukoguraamatute kõrval läbi lugema enda riiulis olevaid raamatuid.
Aastatega on neid sinna kogunenud päris suur kuhi, kuid enamik on ostetud hetkeemotsiooni ajel või tasuta saadud ja lugemiseni pole jõudnud. Osa on vanematekodus, kuid märkimisväärne raamaturiiul on tekkinud ka siia, Rapla koju. Esmajärjekorras plaanin ette võtta ilukirjanduse. Juhul kui raamat on huvitav, selline, mida teistelegi soovitaks, jätan selle alles, vastasel korral annan ära. Ehk leiab mõni teine sealt seda, mida mina leida ei osanud.
Põhjus, miks ma sellise otsuse tegin, on see, et hiljuti nägin raamatuid, mille käekäigu eest ei olnud enam ammu hoolitsetud. Ämblikuvõrkudega kaetud, kopitanud lõhnaga, kohati hallituslaikudega, ilmselt mitte kunagi loetud ja väga-väga üksikud. Selliste saatus on kahjuks vaid prügikast, kuigi nii mõistus kui ka süda tõrguvad selle mõtte juures. Igatahes meel läks väga nukraks seda vaatepilti nähes. Mina ei taha oma raamatutele sellist saatust. Ma tahan, et iga mu riiulis olev raamat on vähemalt korra läbi loetud, tolmukorral ei lasta ta peale tekkida ja oma koha sel riiulil on ta välja teeninud oma inspireeriva sisuga.
Olen raamatute taga lahinal nutnud ja südamest naernud. Raamat on justkui sõber, kes õigel hetkel tuleb ja kas pakub lohutust, annab tarkusetera edasitegutsemiseks, ajab naerma või pakub äratundmisrõõmu. Raamat peegeldab sulle tagasi selle, mis su enda sees toimub.
Olen õppinud ka seda, et nii nagu inimest, ei saa ka raamatut hinnata tema välimuse järgi. Ja vähemalt korra on olnud juhus, kui hindasin ka raamatu sisu valesti, kuna ei mõistnud selle konteksti. Raamat oli “Eesti naise õnn”, autoriks märgitud Grete Marquez. Ma pole ilmselt ühegi raamatu puhul niimoodi vihastanud, kui seda lugedes. Autor on eesti meestest ja Eestist niivõrd halvasti ja üleolevalt kirjutanud, et jube lausa. Tekkis tahtmine raamat pooleli jätta, kuid jonn ei lasknud.
Aastaid hiljem kohtasin selle raamatu päris autorit, Jaak Urmetit ehk Wimbergi ja sain teada, et raamat on paroodia, kirjutatud irooniaga, naermaks nende üle, kes arutult oma õnne välismaale otsima lähevad ja kodumaad mustavad. Nii et iga raamat räägib küll loo, kuid iga raamatu loomise taga on omaette lugu, mida vahel on vaja teada, et sisu asetuks õigesse konteksti.
Nii nagu sõpradega tuleb aeg-ajalt suhelda, et side ei katkeks, tuleb raamatutest sõbra eest hoolt kanda. Ilmaennustus lubab vihmast juulit, nii et nüüd on paras aeg raamaturiiulites üks suurpuhastus teha, vanad sõbrad üles leida, uutega tutvust teha ja kasutuna seisvad uuele ringile saata.
