Maris Adoma / foto: Alice Võsu.
Iga-aastane õpilasmalevate hooaeg on jälle alanud ja lisaks Rapla vallale on õpilasmalevad ka näiteks Kohila ja Märjamaa vallas. Mis tõmbab noori õpilasmalevasse?
Kui küsida noortelt ja nende vanematelt, miks õpilasmalev vajalik on, saab kõige rohkem vastuseks, et noortele on õpilasmalev vajalik, sest seal tekib kohusetunne. Samuti peetakse tähtsaks seda, et saadakse eluks vajalik töökogemus, teenitakse endale isiklikku raha ja saadakse toast arvuti tagant välja.
“Malev on sissejuhatav ja tutvustav tegevus enne tööeluga alustamist. Kuna tänapäeva lastel on komme nõuda igasuguseid asju, adumata, kui palju peab tegelikult vaeva nägema, et midagi endale lubada, ei suhtuta kindlasti oma isikliku raha puhul asjadesse enam nii kergekäeliselt,” arvab Raplast pärit kahe lapse ema Reili Lääts, kelle 14-aastane poeg sel suvel esimest korda õpilasmalevasse astus. Reili poeg Marten Randmaa ütles, et läks malevasse eesmärgiga raha teenida ja seda koguda, samuti annab tema arvates õpilasmalev olulisi oskusi tulevaseks eluks.
Noored peavad õpilasmaleva puhul suurteks plussideks seltskonnaga koos töötamist, koosviibimisi ja vabalt olemist.
“Õpilasmalevas ei ole kogu aeg range töötegemine, vajadusel tehakse ka pause. Iga tööpäeva lõpus läheme koos rühmaga sööma. Maleva lõpus on alati mingi väljasõit, eelmisel aastal käisime Türi seikluspargis, see aasta aga Valgeranna seikluspargis,” räägib 14-aastane Rapla ühisgümnaasiumi õpilane Rasmus Ruumet, kellel läheb malevas juba teine aasta.
Kiideti ka toredaid, abivalmis ja mõistvaid juhendajaid, kes suhtuvad kõikidesse võrdselt. Samuti hinnati malevate puhul kõrgelt uute sõprussuhete tekkimise võimalust.
Kuid nagu muudegi asjade puhul elus, ei puudu ka õpilasmalevas negatiivsed küljed. Paljud noored ja ka lapsevanemad, kes minu küsimustele vastasid, tõid puudusena välja väikese palga. Sooviti, et oleks suurem töötasu, sest nende arvates on töökoormus vahel suur ja töö füüsiliselt raske.
Välja toodi ka range kontrolli puudumine töö tegemisel, mille tõttu mõned inimesed istuvad vahepeal lihtsalt niisama ega täida ette nähtud ülesandeid. Kurdeti ka selle üle, et töö võib olla liiga rutiinne.
“Tööd jaotades võiks iga päev uus ülesanne olla, terve nädal sama tööd tehes kaob hea tuju ja motivatsioon, eriti kui töö on füüsiliselt suhteliselt raske, näiteks nagu liiva, mulla vedamine, kaevamine jms,” arvas üks küsitlusele vastanud õpilasmalevlane.
Suurima murekohana tõid lapsevanemad välja malevate piiritlemise valla piiridega. Lahendusena pakuti, et malevaid võiks laiendada maakonna piirides, sest leidub palju lapsi, kes elavad mõne valla piiril ja paraku ei saa need noored sellisel juhul osaleda isegi mitte selles vallas, kus nad koolis käivad.
Õpilasmalevad ise said alguse juba Nõukogude Eesti ajal, kui 1967. aastal loodi esimene malev. Too malev oli mõeldud 15-18-aastastele noortele, kellel oli võimalik teha suviti raha eest majandustöid Eestis ja vahetusgruppidena ka teistes sotsialismimaades. Eesti taasiseseisvumisega lõppes aga noortemaleva tegevus ära, sest üheskoos nõukogude režiimiga lagunesid ka peamised tööandjad – kolhoosid ja ühismajandid.
Eestis tekkisid malevad taas 2000. aastate alguses ja 2003. aastaks tegutsesid õpilasmalevad juba aktiivselt. Raplamaale jõudsid aga õpilasmalevad 2009. aastal ja on siiani iga aasta aktiivselt toiminud.
