Helerin Väronen / Foto: Katrin Grichin.
4. juulil, järjekordsel luulelõunal Rapla keskraamatukogu Andres Ehini mälestuspingi juures, tutvustasid Juuru harrastusteatri näitlejad Peeter Teppo luulekogu “12 kurbust”. Esitust hoidis ühtsena Ly Ehin, kes andis näpunäiteid, kuidas Teppo luuletusi kuulata ja mida neist otsida.
Ehin sõnas, et Teppo luulekogu ehmatas teda just oma vaimsusega. Tegemist on Ehini sõnul luulekoguga, mis on ühtaegu keeruline ja lihtne ning mille märksõnadeks on näiteks vaimne ärkamine, saatus, tusameel, naeratus, meeletus ja hingevangla.
Juuru harrastusteatri näitlejate juhendaja Terje Kaur sõnas enne luuletuste ettekandmist, et varasemast on neil kogemused Artur Alliksaare luuletuste ettekandmisega. Kaur ütles luulemaailma kohta, et ühte ja sama luuletust korduvalt lugedes avanevad sealt terved maailmad. Selleks aga, et neid maailmu rohkem avastada ja “roostest lahti saada”, on näitetrupil plaan sügisel luuletustega rohkem edasi tegutseda.
Luuletuste lugemine oli jagatud kaheks osaks, millest esimeses olid tundeluuletused, mille kohta Ehin sõnas, et need oli natuke kurblikud, melanhoolsed ja igavikulised. Teise osa moodustasid oma identiteedi otsinguid puudutavad teemad ning viimane luuletus käsitles Jumala otsingut.
Pärast luuletuste lugemist rääkis Ehin natuke sellest, mis luulemaastikul toimub. Luuletajate arv on aina kasvanud ning selline luuleplahvatus on tema arvates märk sellest, et vanamoodi enam luuletada ei saa. Uus põlvkond on peale kasvamas.
“Noored püüavad sõnasta seda, mida vanad pole suutnud teha. Vanamoodi luulele hakatakse kinnast heitma. Kõigel on aeg uueneda ja luulel ka”, sõnas Ehin. Üheks näiteks, kuidas luule on muutunud, on kehakeele kunstnikud, kes kannavad oma luuletuse ette tantsides.
Natuke lähemalt tutvustas Ehin ka Teppo luuleraamatu kunstilist poolt. Selle on loonud Lemmi Kuulberg, kes on oma piltidel kujutanud kappavaid hobuseid. Ehin võrdles seda luuletuste kinnipüüdmisega, ka luuletused on nagu möödakappavad hobused, kellest tuleb kinni saada ja luulekoguks vormistada.
Kuna Teppo oli ka ise luulelõunal kohal, küsis Ehin temalt, kuidas ta luulekogu jaoks luuletusi valis, kas sahtlisse jäi ka midagi. Teppo vastas, et sahtlisse ei jäänud midagi, pigem tuli luuletusi juurdegi kirjutada. Luuletuste valmimiseks kulunud aeg on olnud pikk, umbes 25 aastat. Nende viimistlemine käis Teppol kuni viimase hetkeni.
Publikul oli soov kuulda ka Teppo eluloost midagi. Olles küll äärmiselt tagasihoidlik, rääkis Teppo natuke sellest, kuidas ta suurema osa elust on olnud seotud Raplaga ja kuidas ta vene sõjaväes nägi kõiki patustamisi ja seaduserikkumisi. Oma perega koos armastab ta väga reisimas käia, just kohtades, kuhu tavaliselt ei minda. Ta sõnas, et kui aeg ja raha pole takistuseks, soovitab ta kolmeks kuuks Kamtšatkale minna. Üks soovitus, mille on kunagi sõnastanud keegi USA naisprominent, oli Teppol veel. See kõlas nii: “Elu on lühike, söö magustoit esimesena.”
