Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Möödunud suvel Varbolas kahekümne esimest korda toimunud puupäevade lõpusõnades lubati optimistlikult aasta pärast uuesti kohtuda. Tänaseks on selge, et pika traditsiooniga üritus on riigi juubeliaastal hoopis hingetõmbepausi võtnud. Pöördusime küsimusega, miks Varbola Puu tänavu puhkab, otse peakorraldaja poole.
Vastab Varbola Puu peakorraldaja Märt Linnamägi:
Alati ei lähe pikalt ette planeeritud ideed, lubadused ja soovid täide ning on loomulik, et vastavalt olukorrale hinnatakse võimalused uuesti üle ja tehakse kaalutletud lõplik otsus. Siht on Varbola Puu puuskulptuuride sümpoosioni, võrreldes eelmiste puupäevadega, korraldada paremini ja suuremini, pealtvaatajatele huvitavamalt – nendele soovidele seavad otsesed piirid eelarvelised võimalused.
Iga aasta on läinud ürituste korraldamine kulukamaks. Oma osa on elukalliduse ning teenuste hindade tõusul ja järjest karmimatel ettekirjutustel ning ürituste korraldamisele esitatavatel nõuetel. Siiani on olnud kõigile sissepääs tasuta. Raha niisama puu otsas ei kasva ning kõige suurema panuse on ürituse elluviimisele andnud metsandussektor ja ürituse korraldamisega seotud inimesed, kes peaaegu kõik on metsamehed ja -naised.
Puupäevade korraldamises aastast pausi pidama mõjutas emotsionaalselt kõige enam praegune metsamajandamise vastu sõdimine erinevate ühenduste ja huvigruppide poolt. EV100 24. veebruari juubeliürituse videoklipis manatud sõnum metsamajandamise vaenulikkuse kohta oli justkui kirss tordil.
Olen omandanud metsandusliku kõrghariduse Eesti Maaülikoolis, üles kasvanud ja terve oma elu elanud Raplamaa metsade vahel ja pidevalt kokku puutunud metsamajandamisega nii oma perekonna talumetsas kui ka Vardi Erametsaseltsi liikmete metsades. Mulle jääb arusaamatuks, miks kõiki metsamehi ja metsamajandamisega seotud inimesi ilma tõsiselt mõtlemata sildistatakse suurteks hävitajateks ja loobitakse avalikult kõikvõimalike solvangutega?
Suhtun metsa aupaklikult ja metsast saadavate hüvede eest olen loodusele väga tänulik ning raiutud metsaosa eest hoolitseme, et sinna kasvaks tagasi uus ja mitmekesine metsakooslus. Kui mets on oma vanuselt raieküps, siis ongi õige aeg saagikoristuseks. Igal metsaomanikul on enda valida – kas üldse ja kuidas ta oma metsa majandab. Nii tavameedia kui ka sotsiaalmeedia kaudu levivad turmtulena äärmuslikud hirmud ja valeväited, et meie maastikku hakkavad ilustama ainult „puupõllud“, kändudega raiesmikud või võsastunud metsamaad.
Heaperemehelik metsamajandamine puidu saamise eesmärgil on tänapäeva ühiskonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ainuõige viis ja puidutooteid tarbides toetame looduse head käekäiku kordades rohkem kui võrdlusena näiteks mis tahes plastist ehk naftast toodetud toodete puhul. Ei tahaks siinkohal üldse mõeldagi, kui Läänemerel peaks juhtuma kasvõi üks tõsisem naftatankeri õnnetus – milliseid pikaaegseid pöördumatuid tagajärgi see endaga kaasa tooks. Tarbimisharjumused on meie kõigi enda valida – millist hinda oleme toodete-teenuste eest antud ajahetkel nõus tasuma ja kuidas suudame suunata oma käitumist tulevikus järjest loodussõbralikumaks.
Praegusele metsandussektorisse suhtumise õhkkonnale vastavalt otsustasime teha Varbola Puu korraldamisse üheaastase pausi, et koguda positiivset energiat järgmise aasta puupäevade korraldamiseks.
Hetkel kulub palju aega ja energiat igapäevasele selgitustööle, et metsamehed ja -naised ei ole pahad inimesed ning puiduressursi kasutamine on mõistlik ja loodussõbralik. Mets oli, on ja jääb – mets tuleb tagasi ka ilma inimese sekkumiseta, seda näeme ju praeguste metsade näol, mis on suures osas ilma inimese kaasabita looduslikul teel pärast suuri ilmasõdasid kasvanud.
Varbola Puu 2019. a korraldamise nimel töö käib ja kindlasti kuuleb meie tegemistest juba sellel sügisel ja kohtume uuesti aasta pärast Varbola muinaslinnuses, mis ka sellel aastal läbib väikese uuenduskuuri.
