Siim Jõgis / Foto: Siim Solman.
Filmi “Hüvasti, NSVL” võtted kestavad Rap-las kokku 20 päeva. Loomulikult on terve selle aja kohapeal ka filmi režissöör Lauri Randla. 11-tunnised tööpäevad on pingutust väärt, sest tegemist on ikkagi tema esimese täispika mängufilmiga.
Randla tõdes, et üheks filmimise paigaks valiti Okta Centrum Raplas, sest sinna saab rajada mitu lokatsiooni ning seega ei pea kogu meeskond ühest paigast teise kolima. Raplamaa Sõnumitel õnnestus ühel võtetevahelisel pausil korraks Randlaga laua taha istuda ja paar küsimust esitada.
Miks valisite filmimiseks just Rapla?
Rapla KEK oli meie valik, sest siia sai ehitada mitu lokatsiooni. Seetõtttu saame kuu aega olla samas kohas ja see tekitab mugava olukorra, et ei pea kolima. Rapla linn on andnud meile toetust ja tunda oli, et nad tahavad meid siia. See läks õnneks, et saime siia tulla.
Kui kaua te Okta Centrumis filmite?
Kokku umbes 20 päeva. Mõned vabad päevad on ka selle sees, aga enamasti on ikka võttepäevad. Lastel on küll võttepäevi vähem ja nemad saavad rohkem puhata. Mõned stseenid on ainult täiskasvanutega ja siis saame neid filmida.
Teil on Okta Centrumi teise korruse saali rajatud Õismäe korter. Kui on vaja filmida Õismäe korteris, siis miks mitte sõita Õismäele ja filmida seal?
Käisime seal kortereid vaatamas, kuid need olid väga väikesed, meie aga peame saama vabalt liikuda. Näiteks selleks, et kaamera õigesse positsiooni seada. Peame sinna ehitama rajad ja saama liikuda. Korterites kohapeal ei oleks see võimalik.
Kui palju siin inimesi töötab?
Põhituumik on neljakümne ringis. Nelikümmend kuni kuuskümmend, oleneb päevast. Sillamäel oli meil kuuskümmend inimest.
Millest see stseen rääkis, mida te parajasti filmisite?
Lastel on keelatud omavahel mängida, sest pool aastat tagasi juhtus üks õnnetus. Nad kasutasid pommivöö ehitamiseks püssirohtu ja sellega õnnetus juhtuski. Pärast seda on lastel omavahel keelatud mängida, aga nende pered peavad jagama ühte korterit. Lapsed kohtuvad n-ö neutraalses tsoonis ehk köögis ja Johannes, meie peategelane, püüab lääne kommide ja televiisoriga endale sõbrad tagasi saada.
Johannes olete sisuliselt teie, eks?
Jah, mõnes mõttes küll. Olen võtnud enda elust fakte ja ehitanud nende ümber fiktsiooni. Dokumentaalfilm see ei ole, aga teatud sündmused on võetud minu elust, kuid nende järjekorda on muudetud nii, et see sobiks filmi.
Vaatasin ingliskeelset klippi, mille te internetti panite, ja seal oli termin story of isolation (tõlkes – lugu eraldatusest). Kas Johannese lugu ongi lugu eraldatusest?
Siin on üsna mitu lugu. Ütleme nii, et peateema on see, et ta on eripärane, sest ta sünnib kuvöösi. Defitsiidi tõttu peab ta seda jagama teise lapsega. Seega saab ta kogeda nõukogude sotsialismi sünnist peale. Pärast seda läheb ta Sillamäele, mille kohta meie kasutame nime Leningrad 3. See oli linna ametlik koodnimi. Põhjus seisneb selles, et välismaalase jaoks ei tähenda Sillamäe midagi, aga nimi “Leningrad” paneb selle juba kaardi peale. See on suletud linn – justkui suur inkubaator. Kui ta sealt välja visatakse, kohtub ta perestroika ja muu maailmaga. Tema jaoks tekib suur segadus ning selle suure segaduse keskel alustab ta kooliteed Tallinnas. Sealt leiab ta esimesed tõelised sõbrad ja üks neist on üllatus-üllatus, see sama tüdruk, kellega ta kuvöösi jagas.
Kui kaua üks võttepäev tavaliselt kestab?
Meeskonnale üheksa-kümme tundi, sest asju peab ehitama ja alla võtma. Laste jaoks kestab üks tööpäev seitse tundi. Seal vahel on muidugi pausid. Režissööri tööpäev kestab üksteist tundi.
Tegemist on üsna rahvusvahelise filmiga, sest kui ma võtteplatsil olin, kuulsin nelja keelt – eesti, vene, inglise ja soome keelt. Miks kasutatakse võtteplatsil ingliskeelseid termineid?
Et keeled ei läheks segamini. Ingliskeelseid mõisteid on lastele õpetatud. Tegelikult on hea, et lapsed ei räägi samas keeles, mis meeskond. Siis nad ei saa meie tehnilistest muredest aru. Tüdruku osa mängib meil grusiin, üks poiss on venelane ja Johannes on soomlane, kuigi ta vanemad on venelased.
