Maris Adoma / Foto: Siim Solman.
Raplamaal Ohekatku külas Männiku talus tegutseb selline vahva ettevõte nagu Männiku Piimalambad OÜ, kes toodab lisaks lambapiimale sellest ka praejuustu ja jogurtit. Tõsi, enamikule inimestele on lambapiimast valmistatud tooted võõrad ning paljud ei ole piimalammastest võib-olla et kuulnudki.
Talu ümbrus on suur, hoolitsetud ja seal olles tekib tõeliselt kodune tunne. Mind ja fotograafi võtab vastu perekoer, kes uute külaliste peale rõõmsalt saba liputab. Aga see ei ole ainus koer, taluõuel kohtusime veel mitme koeraga, kes on lambakarja truud valvurid.
Taluperenaine Kaisa Tähe räägib, et Eestis on ta oma perekonnaga tegelenud piimalammaste kasvatamisega nüüd teist suve. Kokku on neil lambaid 96, kellest 6 on lihalambad. Enne Eestisse tulekut elati mõni aasta abikaasa Priidu, kahe tütre ja pojaga Saksamaal, kus tegeleti hobustega. Seal oli tall, kus kasvatati noori sporthobuseid, kes hiljem saadeti edasi Inglise olümpiakoondisesse. “See oli päris vastutusrikas töö, aga samas väga huvitav,” tunnistab Kaisa.
Rohkem kui paar aastat naine oma perega Saksamaal tegelikult elada ei jõudnudki. Kaisa isa Enn ostis kaks aastat tagasi selle sama talu ja kutsus Kaisa peret tagasi Eestisse. Algul küll kaheldi ja mõeldi, et mida nad siin küll tegema hakkavad.
“Kuna elasime ise sellises piirkonnas, kust on piimalamba tõug pärit ja nende kasvatamine ka väga levinud, siis tuli selline idee, et tooks piimalambad Eestisse, sest tol ajal siin üldse sellist tõugu lambaid ei olnud. Nüüd on Eestis veel üks talu Tartumaal, seal peetakse küll teist tõugu, kuid samuti piimalambaid, kes on pärit Prantsusmaalt,” räägib Kaisa.
Piimalambad ja lihalambad erinevad üksteisest nagu öö ja päev
Need Ida-Friisi lambad on spetsiaalselt aretatud piimalammasteks ja algul mõeldud väikestesse talupidamistesse lehma asemele. Üldiselt tavalistelt lammastelt piima ei ole võimalik saada. Kaisa aga meenutab, et on andmed ja isegi pilt, kui Esimese maailmasõja ajal Kihnu saarel peeti maalambaid, kellelt lüpsti piima, sest sõja ajal ei olnud midagi süüa.
Lisaks piima saamisele seisneb piimalammaste ja tavaliste lammaste puhul erinevus päris mitmes asjas. Piimalammaste saba on karvadest vaba, samuti ka pea, jalad ja kõhualune on puhtad. “Nad küll kasvatavad paksu villa endale selga, aga strateegilised kohad jäävad siiski paljaks,” tõdeb taluperenaine. Piimaloomi on ka kergem lüpsta, sest nad hoiavad head lüpsihügieeni. Kui neil oleks udara ümber vill, oleks neid palju raskem puhastada.
Kui uurida, kas piima- ja tavalammaste puhul on erinevusi ka nende loomade pidamises, tõdeb Kaisa, et see erineb üksteisest samuti kui öö ja päev. Kui piimalambaid tahab pidama hakata piimalehmakasvataja, on sellel inimesel tunduvalt lihtsam ümber spetsialiseeruda.
Lihalambapidaja peab aga alustama sisuliselt nullist, sest esiteks peab oskama piima ära kasutada ja seda peab ka kvaliteetselt lüpsma, et see hiljem üldse töötlemiseks kõlbaks. Samuti on need loomad valivamad ja nõudlikumad sööda ja kõige muu suhtes. Piimalammast saab suures karjas pidada vähemalt 8 aastat muretult.
“Saaks ka edasi pidada, aga siis on see keerulisem, sest et loom on vana, vajab rohkem hoolt ja tiinused on komplitseeritud,” räägib Kaisa. Üldiselt lammaste hingeelu kohta uurides toob taluperenaine välja selle erinevuse, et lihalambad on pigem need, kes neile lähenedes jooksu pistavad, aga piimaloomade puhul on vastupidi – nad on sõbralikud, tulevad lähemale ja on uudishimulikud.
Lambapiimast saab nii praejuustu kui ka jogurtit
Selleks, et üldse toota juustu ja jogurtit, on vaja lambaid lüpsta. Lüpsmine käib masina abil ja seda nimetatakse kannulüpsiks. Selle käigus lüpstakse piim väikesesse nõusse ja siis kallatakse ümber suuremasse. Lambad tulevad kaheksakaupa lüpsiplatsile ja kahekaupa võetakse nad ette. Kaisa avaldab lootust ka uue lüpsimasina saamiseks Kreekast, kust neile hinnapakkumine tehti. “Automaatse masinaga, mis peseb ka ise, oleks lambaid võimalik palju rohkem pidada,” nendib perenaine.
Lambapiim ise maitseb justkui lehmakohvikoor, ka rasvaprotsent on neil samasugune. Lambapiim on vaid veidike rammusam ja maitselt magusam, sest sisaldab natuke rohkem suhkrut. “Paljud kardavad lambapiima puhul kasuka maitset. Ma tegelikult ei saagi aru, miks inimesed seda kardavad,” ütleb Kaisa naerdes.
Rääkides juustu tootmisest, on lambapiim selle jaoks parim, sest selles avaldub tema kogu potentsiaal just juustu tootmise jaoks. Selle piima töötlemise omadused on ka paremad kui ülejäänud piimaliikidel.
Juustu tegemine kui selline on ise keeruline tehnoloogiline protsess. Esmalt tuleb piim kalgendada, seejärel lõigata juustutera lahti ja seda kuumutada. Siis lõigatakse juust tükkideks, pannakse vormidesse ja pressitakse. Tükid pannakse ka kuuma vadaku sisse, sest nii saadakse ta sulamisresistentseks ehk sulamisele vastupidavaks. Lõpuks juust vaakumpakendatakse ja tegelikult võib juba seda praejuustu kohe ka süüa, sest seismist see ei vaja. Kogu protsess võtab aega kaheksa tundi ning juustu tuleb teha iga paari päeva tagant.
Maitse poolest on praejuust üsna sarnane tavalise laagerdunud juustuga. Ta on küll kreemisem ning kõrgema rasvaprotsendiga kui tavaline juust, aga eestlaste seas on lambapiimast valmistatud praejuust saanud sooja vastuvõtu. “Mõnele inimesele meenutab see lausa pannkooke,” nendib Kaisa.
Jogurti tegemine aga nii keeruline protsess enam pole. Kõigepealt piim pastöriseeritakse, siis lisatakse bakterikultuur ja teatud kraadide juures hapendatakse. Kuue tunni jooksul valmibki sellest jogurt. Kuna lambapiim on kuivainerikkam kui lehmapiim, on see jogurt hästi paks. Perenaine võrdleb seda 20% hapukoorega. Lambapiimast valmistatud jogurtit saab kasutada mitmel otstarbel – salatites, kookides või jogurtitordi tegemiseks.
Et lammastelt head piima saada ja sellest maitsvaid tooteid teha, peab lammastel mõistagi olema selleks ka hea keskkond. Pere pingutab selle nimel palju ja hetkel plaanib teha laudale juurdeehituse. Nimelt tellisid nad lauda asemel tenthalli, mis on piimalammaste jaoks parem, sest on jahedam ja õhurikkam.
Nii piima, jogurtit kui ka praejuustu on võimalik osta talupere käest otse. “Kari on veel väike, mistõttu toodangut on liiga vähe, et kuskile kaubandusketti trügida,” räägib naine. Männiku talu tooteid võib tegelikult näha ka suurematel laatadel ja Viimsi taluturul. Samuti saab nautida Raplas asuvas Pargi Restos nende praejuustu.
Kellel tekkis piimalammaste ja toodete vastu huvi, siis Männiku talu plaanib osaleda sel aastal järjekordselt ka avatud talude päeval 22. juulil. Huvilistel on võimalik tutvuda taluga, piimalammaste kasvatusega ja loomulikult saab osta ka nende tooteid. Kui huvilisi piisavalt, korraldatakse ka töötube, kus saab piimalammaste kohta rohkem teada, samuti saab tooteid proovida ja oma käega lammast lüpsta. Lisainformatsiooni talu tegemiste kohta võib leida nende Facebooki lehelt Männiku Piimalambad OÜ.
