Helerin Väronen / Foto: Martin Kullasepp.
Eelmisel nädalavahetusel, 13.-15. juulini toimusid Tallinna Merepäevad, millest õnnestus osa saada. See on mereteemaline üritus, kus tegemist jagub tervele perele. Eriti jäi silma, et lastele oli tegevusi tõeliselt palju. Kõigil kolmel päeval olid mitmed kontserdid, sõita sai erinevate laevade ja paatidega, korraldati disainiturg ja sai oma silmaga näha ning käega katsuda erinevaid laevu.
Reedel käisin kuulamas suurt meremõtlejate foorumit, kus merest, merekultuurist ja mereplaneeringuga seotust rääkisid rahandusministeeriumi planeeringute osakonna juhataja Tiit Oidjärv, semiootik ja rannaküla elanik Kadri Tüür, meremuuseumi direktor Urmas Dresen, ajakirjanik ja merendustegelane Enn Kreem, Eesti Vabatahtliku Merepäästeühingu esindaja Raul Rink ja Eesti Väikesadamate Arenduskeskuse juhatuse liige Jaano Martin Ots. Õhtut modereeris meremõtleja Aleksei Lotman.
Mandrielanikel on ilmselt natukene raske mereteemal kaasa mõelda, kuid tegelikult on meri meie kõigi jaoks oluline. Just seepärast oli ka ellu kutsutud see foorum – sealsed jutud ja arutelu on sisendiks Eesti mereala planeeringu koostamisel.
Dresen tõi oma jutus välja uuringu tulemused, kus eestlaste käest oli küsitud, mis neile seostub merega. Kaks kõige enam väljajoonistunud sõna olid laev ja vabadus. Alles seejärel tulid sõna puhkus, kala ja töö. See tulemus näitab, et ajaga on tekkinud merele uus tähendusväli ja liiga sageli on meri justkui dekoratsioon.
Tüür ütles selle kohta tabavalt, et mereteemadega tegeledes ei piisa vaid sellest, et vaadatakse maalt mere poole, tuleb ka päriselt merele minna ja merd tundma õppida. Õppimine saab aga alguse juba lapsepõlvest ja selleks, et meremaastiku tähenduskihid jääks alles, tuleb Tüüri arvates soodustada seda, et rannast jalgratta- või autosõidu kaugusel elavatel lastel tekiks isiklik kokkupuude merega.
Ots rääkis, et selle sideme tekitamiseks on teist aastat ringi liikumas pop-up merekool “Meresõber”, mis siis lastele ja noortele annab võimaluse erinevaid merespordivõimalusi ja meresõidukeid proovida. Paratamatu on aga see, et ka laevajuhtimises muutuvad süsteemid automatiseerituks, ehk nagu Kreem sõnas, aina enam läheb moodi ekraani näppimine ja aina vähem masti ronimine.
Laupäev möödus enamasti Lennusadamas laevu uudistades. Kogu infot laevade ja merenduse kohta oli muidugi iga nurga peal ja seda kõike endasse haarata ei jaksanud. Pidevalt toimusid ka kontserdid, nii et poole kõrvaga sai kuulatud Puuluupi, HU-d, Ansambel Andurit ja Johansone.
Eesti disaini armastajatele oli tõeliseks maiuspalaks disainiturg Noblessneri sadamalinnaku alal. Enam kui 70 kauplejat tõestasid, et Eesti disain on tõeliselt kõrgel tasemel ja see on miski, mis võiks olla meie visiitkaart.
Nii nagu disain võttis silme eest kirjuks, nii tegi seda ka toitlustusala, kus pakuti kõike alates tavapärastest burgeritest kuni erinevate kalaroogadeni välja.
Päeva tipphetk oli aga sõit merel, laevaga nimega Pegasus. Tahtmine laevaga sõita oli külastajatel suur, nii et koha kindlustamiseks tuli pilet varakult ära osta. Väga põnev oleks olnud sõita ka mõne kiirema paadiga, kuid selline aeglane kulgemine õhtuses kuldses päikesevalguses oli ka ääretult mõnus ja ideaalne punkt päevale.
Selleks, et jalgpallihuvilised ka ikkagi merepäevadele tuleks, olid nii laupäeval kui ka pühapäeval Vanasadama jahisadama väikese lava kõrvale üles pandud suured ekraanid. Huvilisi finaali ajal igatahes jagus ja istekohad hõivati ruttu, nii et enamik publikust oli kaasa võtnud istumisaluse. Üks asi on väikeses oma seltskonnas jalgpalli vaadata, kuid selline suure publikuga vaatamine tekitab vaat et suuremaidki emotsioone ka neis, kes muidu jalgpalli andunud fännid polegi.
Kuigi merepäevade lõpuks olin väsinud ja jalad olid villi kõnnitud, oli see nädalavahetus seda ka väärt. Pole ilmselt liialdus, et see üritus tõesti ongi tallinlaste ja merehuviliste üks oodatumaid suvesündmusi.
