Maapiirkondade proviisorites tekitab apteegireform ebakindlust

Helerin Väronen.

Aastast 2020, täpsemalt 1. aprillil jõustub apteegireform, mille tulemusel võib apteegipidaja olla vaid proviisor. Kuigi mitmed apteegid juba on proviisorapteegid, kuuluvad paljud praegu ravimite hulgimüügifirmadele. Seega tekib küsimus, mil viisil saavad neist proviisor­apteegid, kui võimalikel ostjatel pole apteegi ostmiseks raha. Ja mis saab siis, kui senistele ketiapteekidele ei jätkugi ostjaid.

Uue ravimiseadusega on ravimite hulgimüügifirmadel keelatud omada valitsevat mõju apteekides. Hetkel on küll õhus võimalus, et reformi ei tulegi. Augustis hakkab valitsuskabinet arutama apteegituru reguleerimist ja sügisel seisab Riigikogul ees apteegireformi arutamine.
Maakohtade apteekrid peavad proviisorapteekidele üleminekut uue ravimiseaduse järgi suureks murekohaks. Oma arvamuse selle kohta ütlesid välja Kohila Benu apteegi juhatuse liikmed Külli Kuldma ja Anu Teske. Kuldma sõnas, et kuigi seadus hakkab kehtima tegelikult väga varsti, on praegu kõik liiga lahtine ja keeruline.
Selle jaoks, kuidas apteeki asutada ja avada, on ravimiametil olemas pikk dokument, mille Kuldma on enese jaoks välja printinud. “Lugedes seda juhendit siin, mismoodi me apteeki tegema peaks hakkama, peaks proviisoril tagataskust olema võtta 60 000-80 000 eurot, kohe, et seda apteeki avada. Ma arvan, et kõik proviisorid elavad suhteliselt tagasihoidlikult, vähemalt Eesti tingimustes, neil ei ole selliseid finantsilisi võimekusi, et apteeke osta,” sõnas Kuldma. Enne seda, kui 2015. aastal otsustati, et apteegireform tuleb, ei uuritud, kas proviisorid ise on nõus üldse apteeke ostma ja nendega tegelema.
Ühe hirmu, mis seoses apteekidega rahval on tekkinud, summutab Kuldma ruttu. Nimelt on seoses haruapteekide kohta käiva seadusemuudatusega rahvas ärevil, et kas Järvakandi haruapteek jääb üldse alles. Kuldma sõnul käiakse talt ikka küsimas, ega nende oma kinni panda, sest kaugemasse apteeki liikumine oleks sealsetel elanikel raskendatud. Kuldma kinnitas, et seadusemuudatus puudutab ainult linnades asuvaid haruapteeke ja Järvakandi apteeki ei puuduta. “Neile jääb see apteek alles, kuni meie püsime.”

Maal ei jätku apteegiostjaid

Teenuse kvaliteet peaks sellega, et apteek on proviisori, mitte hulgimüüja käes, klientide jaoks paranema. Hulgimüüja ainuke eesmärk on toota tulu. Proviisori lähtekohast vaadates on aga asjalood palju keerulisemad. Ka nemad ei saa ilma tuluteenimiseta, kuid proviisori eesmärk on eelkõige inimeste tervisele kaasa aidata.
Ravimimüük iseenesest ei ole apteekidele kasumlik, sest seadusega lubatud juurdehindlus on niivõrd väike, et väikestel maa-apteekidel on peaaegu võimatu sellest ära elada. Seetõttu ei ole apteegid ka huvitatud kallimate ravimite müügist, sest mida kallim ravim, seda väiksem on lubatud juurdehindlus. Hulgimüügifirmadel on see eelis, et nemad teenivad juurdehindlusprotsendi arvelt n-ö kahekordselt: esmalt apteekidele müües ja siis juba apteegist müües.
Hetkel on Kuldma sõnul isegi suurem probleem aga see, et töötatakse väga suures tööjõupuuduses. Proviisoreid koolitab Tartu Ülikool, kuid Eesti oludes, kus suuremad linnad jäävad tunni-pooleteise pikkuse autosõidu kaugusele, lähevad nad tööle linnadesse, kus palgad on mitu korda kõrgemad kui maapiirkondades. Maal, kus apteegid elavad peost suhu, tööjõudu paratamatult napib.
Kohila apteeki veab koos Kuldmaga Anu Teske, kes on samuti vägagi häiritud apteegireformist. Teske rääkis, et enamiku proviisorite jaoks on ainus lahendus hulgimüügifirmalt apteegi väljaostmiseks võtta pangalaenu. Iseküsimus, kas pangad on valmis selleks laenu andma. Reeglina asuvad sellised apteegid rendipindadel ja reaalne vara koosneb mööblist ja arvutitest.

Ülereguleeritud valdkond

Kuldma ja Teske on Kohila apteeki vedanud üle 25 aasta. Praegu on olukord Teske sõnul selline, et litsents apteegi pidamiseks on tema nimel. Ta on nõus, et Kuldma teeks apteegilitsentsi enda nimele, kuid takistuseks on see, et selleks peaks talle kuuluma apteegist enamusosalus, mis praegu kuulub Teskele.
Kogu apteekide süsteem tundub olevat ülereguleeritud ja sellele viitab ka asjaolu, et apteekides peab olema ravimi skänner, mille peab soetama võltsravimite direktiivist tulenevalt. Niigi on kõik apteegis müüdavad ravimid mitu korda kontrollitud, kuid ikkagi on vaja apteegil soetada masin, mis ei ole just kõige odavam. “Probleem ongi see, et maa-apteekidel ei ole nii meeletult finantsi, et iga vahendit osta ja iga määrust täita. Toetust riigi poolt ka selleks pole,” sõnas Teske.
Erinevaid pisiprobleeme on veelgi. Teske toob näiteks selle, kuidas suurhaiglate vahel omavahel koostööd pole ja nii võib juhtuda, et inimesele kirjutatakse kaks erinevat rohtu välja, mille toimeaine on sama, nii et ta saab tegelikult ravimi üledoosi.
Teske sõnab, et maapiirkonna apteek on inimese jaoks see koht, kuhu tullakse oma muresid kurtma ja nõu saama. Vanemale inimesele on see oluline, et ta saab rääkida ka oma koera, kassi või lehma käekäigust. Nii Kuldma kui ka Teske leiavad, et sellises väikses apteegis on kliendile lähenemine inimlikum, ei ole seda, et inimene saadetakse oma probleemiga lihtsalt minema. Näiteks kui on vaja haava desinfitseerida, siis nad kasvõi plaasterdavad ise. Vanasti peeti kogukonna kõige targemateks inimesteks arsti, apteekrit ja kirikuõpetajat, ning seda oodatakse ka nüüd.
Teske ja Kuldma aga tunnevad, et selliseid väikseid apteeke, kus inimesed on põlvkondade kaupa käinud, tahetakse vaikselt välja suretada ja muuta apteek värviliste pakendite müügijadaks. Kumbki ei tea veel, mida apteegireform tegelikult kaasa toob.