Siim Jõgis
Kui Rapla vallavalitsus kuulutas välja 2017. aasta kaasava eelarve ideed, ei olnud Vesiroosi tiigi ujumiskoht minu esimene valik. Käisin tookord Rapla valla kodanikuna oma häält andmas ning toetasin hoopis ühte teist projekti. Kuid vallakodanikud ühiselt andsid toona ujumiskohale 243 poolthäält ning seeläbi esikoha. Ja tagantjärele tarkus kõneleb, et tegemist oli õige valikuga.
Vesiroosi tiigi ujumiskoht toimib praegu teist hooaega. Kui vaadata selle paiga populaarsust, võib öelda, et 2017. aastal kaasava eelarve hääletusel osalenud Rapla valla elanikud tabasid naelapea pihta. Praeguste palavate ilmadega on see kulunud tõesti marjaks ära. Olgu siis pärast pikka ja palavat suvepäeva, kui ujumine pakub värskendust, või hoopis hommikul vara – kui päike alles ida poolt tõuseb ning kohalik ujumiskoht pakub karastust.
Tundub, et lähipiirkonna elanikud on selle ujumiskoha igati omaks võtnud. Oma jälje on selle populaarsusele jätnud ka palavad ilmad. Teraviljakasvatajatele selline kuiv kevad ja suvi loomulikult sobinud pole, kuid ujujaid meelitab see küllaga.
Võtame näiteks argipäeva õhtu. Kell kuus käisin suplemas. Kiire pilk üle ujumiskoha kõneles sellest, et enamik kohalviibijaid on nooremapoolsed, kuni kahekümneaastased ujujad. Ometi naudivad palaval õhtupoolikul ujumist ka vanemad inimesed. Liivane rand, kabiinid riiete vahetamiseks, soe vesi supluseks – kõik on ju olemas. Kui selle koha populaarsus jätkuvalt kasvab, pole välistatud, et vallavalitsusel tuleb liivaranda laiendada. Või vähemalt seda mõtet kaaluda.
Lapsed tulevad lihtsalt lõbusalt aega veetma, vanemad inimesed end jahutama või isegi treenima. Põhimõtteliselt on see võimalik. Olen näinud, kuidas üks supleja on spetsiaalselt varunud aega selleks, et tiigis edasi-tagasi ujumisega trenni teha. Muidugi, kes eelistab pisut rahulikumat rannakogemust, võib alati kohale tulla ennelõunal. Hommikupoole on suplejaid vähem. Rohkem hakkab neid kogunema umbes keskpäeva paiku. Samuti kõneleb ujumiskoha vajalikkusest see, et inimesed kibelesid sinna juba siis, kui ilmad küll juba soojad, ent vesi veel jahe oli. Mäletan, et tänavu oli juba mai keskpaigas külastajaid palju, rääkimata siis juuli lõpust, kui tingimused olid juba väga head.
Pisut nuriseda võib ju ka. Kuigi WC-koht on ranna lähistel olemas, kipub see olema räpane. Lapsega sinna minna ei tahaks. Ehk on sellega samuti nagu liivarannaga – kui ujumispaiga populaarsus näitab jätkuvalt kasvumärke, võiks kaaluda teise väli-WC lisamist.
Mis puudutab ujumiskohti üldiselt, olen alati eelistanud järvesid merele. Kõige paremad ujumiskohad üldse on Lõuna-Eesti kõrgustikel asuvad väikesed järved. Need on küllaltki privaatsed ning pakuvad suvisel päeval mõnusat karget vett ujumiseks.
Kui tuleb peale tunne, et tahaks minna suplema, oleks täiesti vale otsus sõita kuskile mere äärde. Mererannal on oma võlud, aga selleks ei ole nauditav supluskogemus. Vesi on seal äraütlemata madal. Võid kõndida 120 meetrit ja veetase on ikka alles põlvini. Ujuda ei saa. Seetõttu ongi Lõuna-Eesti väikesed järved sedavõrd mõnusad. Vesi läheb kiiresti sügavaks ja saab end karges veekogus jahutada. Õnneks on mõnda aega see võimalus olemas olnud nüüd ka Raplas.
