Stina Andok / foto: Siim Solman.
26. Rapla kirikumuusika festivali avakontserdi „Vari ja valgus” andis tänavuse festivali peaesineja Eesti Rahvusmeeskoor (RAM).
Rapla traditsioonilise festivali avakontserdile olid oma sammud seadnud väga paljud inimesed. Sisse pääsemiseks tuli seista järjekorras, mis andis hea võimaluse pilguga ümberkaudsed inimesed üle vaadata ning täheldada, kes on kohale tulnud.
Pean ausalt ja siiralt tunnistama, et olin kiriku ukselävel kirikumuusika festivali ootuses esimest korda. Ma ei suudaks öelda, kui palju oli kohal regulaarseid festivalikülastajaid, kuid tuttavaid nägusid silmasin küll. Nii näiteks võin kinnitada, et kohal oli ikka hea hulk meie kogukonna kultuuriringkonna koorekihti kuuluvaid inimesi, aga märkasin loomulikult ka festivali suurtoetajate esindajaid. Hea meel oli näha peresid – abikaasasid omavahel, aga ka lapsi. Raske öelda, kas rüblikud ka pungil täis kirikus klassikalise muusika kuulamist nautisid, kuid oma positiivse jälje jätab see kogemus neile kindlasti.
Kui keegi oli plaani võtnud avakontserdile põgeneda meie vägagi lõunamaise kliima eest, siis paraku seda õnne ei olnud. Kõik kirikupingid täitusid kaunilt sätitud inimestega ning üsna kiirelt oli õhus tunda juba liigagi tuttavat palavust. Lootus, et „Vari ja valgus” võiks kohanduda sujuvalt ümber „palavaks ja jahedaks” luhtus lahinal.
Kirikukontserdile kohaselt ütles avasõna kirikuõpetaja Mihkel Kukk. Pühakojas viibimise tunnistuseks tõusime palvuseks ja alles seejärel sai sõna festivali kunstiline juht Pille Lill. Kahtlemata on mitmeid aastaid festivali vedanud Lille jaoks iga festivali taaskäivitumine emotsionaalne hetk. Ta võttis külastajaid tervitades võimaluse ja tänas kõiki, kes on aidanud festivali elus hoida ja selgi korral meieni tuua. Mõte tehtud tööst ja omavahel seotud inimestest tegi Lille niivõrd härdaks, et kõne lõpetas ta pisarais.
On midagi meeliülendavat viibida kirikus, olla pidulikult riides ja kontserdi ootuses. Seda enam, kui esinema tuleb Eesti Rahvusmeeskoor. Ilmselt seesama eeldus, et tulemas on kas hea või väga hea kontsert, kutsus kirikutäie inimesi just sinna, kus nad parasjagu olid. Sirged mehed ülikondades ei valmistanud pettumust. Hea oli täheldada, et kogu õhkkonna ärevas palavuses oli siiski momente või pigem ridamisi momente, mil kannatused suvises kliimas sundasendis viibimisest lahtusid, ununesid ja muusika võttis võimust.
Rõõm oli näha püünel omakandi tuttavat poissi, nüüd juba mees, pikk ja sirge nagu teisedki ta ümber. Mul on veider komme olla alati pisut kummaliselt uhke esinejate üle, teades, et nad on kellegi kaasad, lapsed, vennad-õed, sõbrad. Olen ka nende lähedaste eest ilusa kontserdi andmise pärast uhke, aga eriliselt õilis tunne oli tunda ära oma klassivend seal tagareas laulmas.
Meeskooriga laulis ühe loo ka metsosopran Iris Oja. Kavas oli ühtekokku üksnes kaks pala: Vache Sharafjani „Stabat Mater” ja Andres Lemba „Missa”. Oli kahtlemata hea avatunnike tihedale festivalikavale.
