Stina Andok / foto: Aare Hindremäe.
Hääle kasutamise oskuse kõrval on professionaalsete lauljate jaoks vähemalt sama olulised ka teadmised tööle kandideerimise kohta, näiteks millised on potentsiaalsete tööandjate ootused ja kuidas suures konkurentsis ellu jääda. Just selliseid ja teisi näpunäiteid tuli suvekooli lauljatega jagama endine professionaalne laulja ja praegu peamiselt Londonis artistide agendina tegutsev Austraaliast pärit Samuel Krum.
Krum pidi saabuma enam-vähem samal ajal nagu teinegi välismaine suvekooli õppejõud Gundula Hintz, kelle agent on muide samuti Krum, kuid kahetsusväärselt tekkisid probleemid lendudega. Üle ööpäeva reisimist ja ootamist hiljem Krum siiski saabus ning nagu selgus, jõudis ta lühikese ajaga lauluõpilastele palju olulist edasi anda.
Rääkige mulle pisut lähemalt, miks teid siia kutsuti.
Samuel Krum: Noorte artistide jaoks on olemas inimesed, kes õpetavad neile, kuidas laulda, näidelda ja keeli rääkida, aga paljudel juhtudel ei ole kedagi, kes õpetaks, kuidas olla professionaalne artist. Ma võin neid osaliselt juhendada ka laulmises, aga suures osas aitan ma neid kõige muuga. Näiteks kuidas leida endale agent, kuidas seda suhet hoida, mida tähendab professionaalne käitumine New Yorgis, mis on see Londonis jne. Igas kohas on see pisut teisiti.
Veetsime ühe tunni õpilastega rääkides sellest, kuidas esitleda oma elulugu, kuidas koostada CV-d, missugust fotot kasutada. Näitasin videosid, et nad näeksid, kui kõrged standardid praegu Londonis on, millised on ootused. Mõned teadsid seda, aga mõned ei teadnud. Seda ei õpetata koolides. Terve päeva võiks rääkida veel rahast, näiteks. Agendid võiksid sellistest asjadest rääkida, aga kõik ei tee seda.
Eestis vist ei ole kuigi palju agente artistidele.
Ei ole tõesti piisavalt, mistõttu on mul ka hea meel siin olla praegu. Õnneks Euroopas on kõik väga lähedal. Teistes riikides on palju agente, kes tahaksid endale kliente „vanast Idast”. Kõik teavad, et siinkandi inimestel on suured ja ilusad hääled. Siinsetel lauljatel on see geneetiline eelis.
Te olete ise ka agent?
Jah, olen agent, olin laulja. Mul on mõlemas valdkonnas kogemus.
Siin olles otsite talente?
Iga agent alati otsib talente. Mul on plaanis kohtuda ühe Eesti lauljaga Tallinnas, kelle prooviesinemist ma kuulsin kuus nädalat tagasi. Kohe sel hetkel, kui teda kuulsin, kirjutasin talle ja leppisime kohtumise kokku.
Kus on professionaalsel ooperilauljal praegusel ajal kõige rohkem tööd?
Saksamaal. Seal on kõige aktiivsem ooperikultuur. Võid minna väiksesse linna, kus elab vähem kui 200 000 inimest ja sa leiad sealt ooperimaja koos täiskoosseisus ansambliga. Minu jaoks on see erakordne. Minu kodumaal Austraalias on üks ooperimaja, kus toimub ka vähem etendusi aastas kui ühes selles Saksamaa väikelinna ooperimajas. Ameerika lauljad tulevad Euroopasse, sest Ameerikas on samuti ooperikultuur väga nõrk. Seal saab laulja tööd ja see tähendab tema jaoks võib-olla nelja etendust aastas, mis Euroopa lauljate jaoks on naeruväärne.
Mis on peamised vead, mida algajad lauljad oma professionaalset teekonda alustades teevad?
Kui oled juba nii kaugele jõudnud, et alustad oma professionaalset karjääri, siis see reeglina tähendab, et oled päris arukas. Nii et ma ei nimetaks sealtmaalt alates enam midagi veaks.
Mis aga sageli juhtub arenevatel artistidel, on see, et nad ei saa töökohta, kuulevad sõna „ei” ja lähevad paanikasse. Ma alati räägin nendele, et kui sa ei saa töökohta, siis reeglina ei ole see seotud sinuga. On väga palju põhjuseid töökoha mittesaamiseks. Loomulikult saab ka prooviesinemistel nässu minna, aga enamasti nii ei ole. Nad lihtsalt tahtsid kedagi, kes on pisut lühem või kellel on teistsugune hääl, näiteks. Konkurents on suur, palju lauljaid kandideerib vähestele rollidele.
Kuidas siis teiste seast silma paista?
Ma alati ütlen, et ära mine prooviesinemisele ja näita kõigile, et sinuga on keeruline. Kui lähed prooviesinemisele, muusika kottides ja käes pudel vett, vabandad, jood vett ja hakkad oma muusikat kottidest otsima, siis jätad endast kaootilise mulje. Prooviesinemisele sisenedes tuleb jätta endast võimalikult vähekeerulise inimese mulje. Praegusel ajal võib laulja muutuda n-ö mürgiseks, kui teda tuntakse kui keerukat isiksust. Inimesed võivad aga kahjuks saada ka sellise maine, kui nad tegelikult ei ole keerukad, vaid on nõudlikud.
Enamasti on naislauljatel see probleem. Tegelikult ta näiteks eeldas, et kõik teised teeksid sama põhjalikult oma tööd kui tema, ja selle eest sildistatakse ta kui keeruline isiksus. Ma olen pidanud selliste olukordade pärast lahingusse minema. Keeruline on see, kui inimene tuleb kohale ja ei tea oma materjali või kohtleb teisi halvasti. Ka seda juhtub, kuigi harvem juba.
Ka Gundula Hintz on teie klient. Väga edukas artist.
Jah, ta on väga hea näide lauljatele. Peaaegu kogu oma karjääri laulis ta sopranina, alles keskealisena, seitse aastat tagasi ütles ta, et talle tundub, et tema hääl muutub, ja on nüüd metsosopran. Ta laulab väga kõrgel tasemel. Nii tore, et natukene hilisemas karjääriastmes nii suurelt saab tegutseda. Tegelikult on ta ainult seitse aastat oma praegusel karjääriteel, metsosopranina, ja on selles mõttes noor artist.
Ma vaatan teid Gundulaga ja näen, et olete väga avatud inimesed. Kas eestlastele on ka meie pisut kinnisem natuur professionaalse artisti teekonnal takistuseks?
Ma ei ole tahtnud nendega (eesti lauljatega – toim.) sellest rääkida. Ühele rahvusele üldise omaduse omistamine muudab mind närviliseks. Kui käin Eestis või näiteks Lätis ehk kohtades, kus alles mõnikümmend aastat tagasi oli Nõukogude Liit, näen, et inimesed on väga reserveeritud. Isegi see, kuidas räägitakse. Kõne on väga õrn ja ilus.
Ma ei usu, et reserveeritus on probleem senikaua, kuni laulja oskab laulda. Kui inimene tuleb prooviesinemisele väga vaikselt, avab siis oma suu ja sealt tuleb Ida-Euroopa suur, võimas hääl, siis on kõik hästi. Seda me tegelikult ootame siitkandi inimestelt. Lääne-Euroopas ei ole väga suuri hääli. On elegantsed, stiilsed, ilusad hääled, aga mitte sellised nagu siin.
