Etendus ajast, mida ei tohi unustada

Helerin Väronen / foto: Aare Hindremäe.

10. augusti õhtul etendati Raplas dokumentaalset vabaõhulavastust “Rapla 1941”. Etendus sai alguse Rapla kultuurikeskuse ees, liikus Sulupere metsa ja lõppes jõe promenaadil.

Juba esimesse etenduspaika liikudes olid näha Kaitseliidu suured autod, millega rahvast Sulupere metsa ja sealt edasi jõe promenaadile veeti. Aga kultuurikeskuse ette olid paigaldatud pingid ja ümbrus muudetud sõjaväeliseks. Rahvast aina kogunes ja kogunes ning tundus, et huvi etenduse vastu on ääretult suur, kõik piletid olid välja müüdud.
Etenduse alguse üks meeldejäävamaid hetki oli see, kui eesti poisid kultuurikeskuse küljes olnud punalipu sinimustvalge vastu vahetasid ja siis suitsu tegid. Aleviku kaitse organiseerimiseks kokkupandud salk võttis vaikseks jäänud Raplas postkontori omale staabiks. Keava, Rapla ja Valtu olid selleks hetkeks venelastest puhtad.
Vaatamata sõjaajale arenevad inimsuhted ja etenduse jooksul oli näha kahe noore, Alma ja Alberti omavahelist häbelikku armastust. Almal oli plaan sõita sõja eest ära Lõuna-Eestisse, Albert aga tahtis minna appi punaseid ära ajama. Koos koolivendadega läkski Albert appi, kuigi alguses vaadati neid sellise näoga, et kas nad relvagi kätte võtta julgevad.
Juba varsti tuligi reaalselt relvad haarata, kuna hommikul anti teada, et punased on Kuusiku lennuvälja lähistel. Sakslased pidid küll Järvakandi poolt abi saatma, kuid ei olnud aega kaitsmisega viivitada. Küsimusega, kes publikust Raplat kaitsta tahab, läks veokite kasti ronimine lahti. Oli neid, kes on varem Kaitseliidu suurte veokitega saanud sõita, kuid oli ka neid, kelle jaoks selline sõit oli esmakordne ja pakkus omaette elamuse. Sõit ei olnud pikk ja juba varsti olime kesk heinamaad, kus meie silme ees etendas Frontline’i klubi näidislahingut eestlaste ja venelaste vahel.
Peab ütlema, et need esimesed paugud ehmatasid tegelikult ära küll, külmavärinad jooksid üle kere ja tekkis selline “võitle või põgene” tunne. Reaalne lahing, mis täpselt 77 aastat tagasi toimus, oli küll midagi palju enamat, palju jubedamat. Natukene segaseks jäi aga see, kui ühel hetkel silkasid mööda neiud, kes koos alevirahvaga oleks pidanud sel ajal koolimajas varjul olema.
Promenaadile jõudes oli ka lahingumadin jõudnud alevi keskele. Eesti poiste plaan oli minna Keava suunas, erinevaid radu pidi. Kuid sinna nad ei jõudnudki, kuna näiliselt omad, venelaste ridades võitlevad eestlased lasid nad maha.
Kummituslik oli hetk, kui neiud jõe teiselt kaldalt valgetes kleitides rahva suunas kõndisid ja lugesid 10. augustil 1941. aastal maha lastud Rapla progümnaasiumi lõpetanud Endel Andoki kirjutatud luuletust. Niimoodi keset jõge seistes rääkisid neiud publikule, kuidas 11. augustil 1941. aastal võtsid venelased enda valdusesse kiriku. Hiljem aeti venelased küll Alu poole põgenema, kuid kirik oli selleks ajaks rüüstatud. Appi tulnud sakslastega aga ei olnud ka kerge, nende sõdurid kondasid taludes, marssides vahel niisamagi sisse ja sobrades ringi.
Kord tahtnud sõdurid Sulumardi talust mune ja võid. Talus aga olnud kaks koera, kes sõdurite peale haukusid. Ühte neist ei saanud kuidagi sakslaste juuresolekul keelata, kuna tema nimi oli Fritz.
Rapla algkoolimajas varjasid end sõjaajal kohalikud, naised ja lapsed. Millegipärast aga hakkasid sakslased seda pommitama, arvates, et seal venelased end peidavad. Etendus lõppes neidude-noormeeste kohtumise, küünalde süütamise ja Uku Masingu luuletusega.
Etendus põhines Tõnis Tõnissoni uurimusel „Mälestusi 1941. aasta kuumast suvest Raplamaal“ ja selle stsenarist ja lavastaja oli Piia Põder.