Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.
Tuntud kirjanikku ja luuletajat Leelo Tungalt ootas Rapla keskraamatukogu järjekordsel luulelõunal 8. augustil soe ja südamlik vastuvõtt.
Leelo Tungal tõdes, et Raplas on tegelikult juba nii palju luulet õhus, et see teeb teda publiku ette astudes natukene arglikuks, ning meenutas oma tutvuse algust Andres Ehini ja Ly Seppel-Ehiniga.
Paljud teavad Leelo Tungalt rohkem lasteluuletuste autorina, kuid neiski on ta sageli lahanud ühiskonna valupunkte. Näiteks luuletus “Hea filmikangelane, laste sõber” on sellest, kuidas filmides ja mängudes võitlevad head ja halvad ühtmoodi veriselt. Valdavalt on tema luule laulev ja rütmiline, kuna luuletaja hing ja süda lihtsalt kisub rütmilisema luule poole. Hetkel on tal koostöös Alo Põldmäega käsil ooperilibreto kirjutamine, mis käsitleb Eesti esimese laulupeo sündi. Seetõttu soovitas ta kõigile Malle Salupere raamatut “Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel”.
Luulelõunal ette kantud luuletused olid läbilõige Leelo Tungla loomingust. Esimesed neist, Nõukogude ajal kirjutatud, kätkesid endas tolleaegseid hirme ja ärevust. Ühest õppimisega seotud luuletusest jäi aga kummitama lause: “Ärge õpetage lastele midagi, mitte kui midagi, kuni pole avastatud inimarmastust!”
Et asi liiga tõsiseks ei kipuks, luges Tungal ette ka mõned sellised lasteluuletused, milles oli küll kurbust, kuid mis siiski kutsusid esile naeruturtsatusi ja aplausi.
Tänutäheks esitas Tuuliki Laane külalisele Raimond Valgre loo “Veel viivuks jää” ning seejärel avanes võimalus Leelo Tunglale küsimusi esitada. Paljusid huvitas muidugi filmiga “Seltsimees laps” seotu. Näiteks paluti rääkida Leelo isa mootorrattast. Leelo Tungal teadis ise aastaid, et see oli Harley Davidson, kuigi tegelikult oli see tavaline võrr Triumph. Harley Davidsoniks nimetas isa seda Leelo arvates kerge irooniaga.
Ly Ehin küsis, kas film aitas teda lapsepõlvetraumadest ülesaamisel või hoopis süvendas neid. Leelo Tungal vastas, et filmi nähes ta ikka vesistas mõnes kohas, kuid palju rohkem aitas teda nende raamatute kirjutamine, millel film põhineb. See vallandas tema sees mingid tõkked. Ta meenutas, et soovis alguses oma isa rolli Juhan Ulfsakit, aga seda rolli mänginud Tambet Tuisk sai väga hästi hakkama, suutes taasluua sellise iseloomuga mehe, nagu tema isa oli. Ulfsak aga mängis vastiku iseloomuga NKVD ohvitseri Paul Varikut nii hästi, et Ivo Linna olevat pärast filmi vaatamist öelnud, et kui Ulfsak oleks talle pärast seda tänaval vastu jalutanud, oleks Linna talle vastu hambaid virutanud.
Tõelisteks kangelasteks peab Leelo Tungal tolle aja inimesi, kes suutsid eestimeelsust säilitada. Üks proua kuulajate seast meenutas oma lapsepõlvest, millise au sees oli sinimustvalget hoitud. Kes kandis väikest lippu eluaeg kotipõhjas, kes kudus need värvid omale käpikuisse ja eksponeeris neid bussis niimoodi, et kõik nutsid. Kõik need lood rasketest aegadest tuleb praegu seda mäletavatel inimestel tulevaste põlvede jaoks säilitada. Kuigi nüüd ei suhtle eri põlvkonnad omavahel nii palju, jõuavad ka praegused noored ühel hetkel sinna, et minevikus olnu hakkab huvi pakkuma, kuid küsida pole siis kelleltki.
Luulelõunast jäidki kõlama mõtted, et inimestel tuleb omavahel rohkem suhelda, küsimusi esitada möödunu kohta ning vanem generatsioon peab tegema enda poolt kõik, et nende lood põlvest põlve edasi kanduksid.
