Helerin Väronen.
Vaadates oma selle lehe teemasid, hakkavad teatud märksõnad ennast kordama: juured, ajalugu, pärimus, oma loo rääkimine. Ja kõik algas kohtumisest luuletaja ja kirjaniku Leelo Tunglaga.
Olin teismelisena tihe Hea Lapse lugeja ja kirjade kirjutaja. Seepärast rääkisin sellest ajakirja toimetaja Leelo Tunglaga ja täiesti hämmastaval kombel ta mäletas mind! Mäletas nime, elukohta ja saadetud kaastöid. Hästi palju saatsin toona ajakirjale salme, mille olin leidnud ema ja vanavanaema salmikutest. Pärast seda luulelõunat jäin mõtlema sellele, kui oluline on säilitada seda, mis on olnud, neid lugusid ja mälestusi. Ja säilitada tuleb nii neid vanu lugusid kui ka praegu juhtuvaid.
Sattusin lugema ka ühe sõbra meenutusi tema kooliajast. Küll tibakene teine aeg ja teine kool, kuid loetu tõi meelde nii palju mälestusi enda kooliajast. Lõhnad, maitsed, tunded, emotsioonid, värvid – kõik see, millele ei olnud aastaid mõelnud, hakkas äkki meelde tulema. Nii et igasugused mälestused on kusagil tallel, vahel lihtsalt on vaja mingit päästikut.
Meenutasin suguvõsa kokkutulekuid, pööningul vana kraami sees tuulamisi, lugusid, mida oma kodukandist ja suguvõsast tean, ning jõudsin mõtterännakul ühe kindla sugulaseni. Minu vanavanaonu oli Saul Hallap, kolmekordne tõstmise maailmameister, kelle nimel on ka neli maailmarekordit ja seitse Euroopa rekordit. Tema elu aga jäi lühikeseks, kuna ta mõrvati koos naisega segastel asjaoludel metsavendade poolt aastal 1941. Aastakümneid hiljem leiti ja tuvastati tema luud Umbusis vaid tänu klaassilmale.
Eelmisel aastal sai 20 aastat sellest, kui Saul oma sajandaks sünniaastapäevaks kodukandi Kanepi mulda ümber maeti. Olin sel päeval kohal ja ilmselt seal sai alguse ka mu sügavam huvi Sauli elu vastu. Paar aastat tagasi kirjutas spordiajakirjanik Tiit Lääne temast raamatu „Musta patsiga mees“. Saulil olid pikad mustad juuksed, millega ta meenutas indiaanlast. Ka tema loomus oli teistsugune, kui ehk tollesse aega sobinud oleks, ja see tõi talle pidevalt pahandusi kaela. Väga palju on Sauli eluloos aga veel sellist, mis on teadmata.
Mõned lood selles raamatus on teada ka meie perekonnas, kuna meie vanavanaema oli tema õde, kes elas majas, mis nüüd on mu vanematekodu. Juba väiksest peale oleme kuulnud ema jutte sellest, kuidas Saul tugevaks saamise nimel jõi vett, millesse olid pandud raudnaelad. Ta valmistas omale ka puidust tõstekangi, millesse ta pidevalt raudnaelu juurde lõi. Oma tugevust demonstreeris ta sageli laatadel ja nii on teada lugu, kuidas ta alevis tõstis üles suure kivi, millel olid istunud neiud. Olenevalt rääkijast küll neidude arv kivil varieerub. Samuti on teada lugu, kuidas külamehed palusid Sauli appi heina niitma, Saul tõmmanud kaks korda vikatiga ja leidnud kõveraks läinud tera vaadates, et ega sellise riistaga tööd teha küll ei saa.
Seniajani on teadmata, kas Saulil oli lapsi. Ametlikult ei olnud, kuid sees miski kripeldab, kas see ikka tõde on. Teadmata on, mis täpselt juhtus Pariisi olümpiamängudel, mis ei läinud tal üldse edukalt. Kadunud on ka tema medalid, mida oli tõeliselt palju. Väidetavalt müüdi need maha, kuid sisetunne ütleb, et osa neist on kuhugi maetud. Kunagi gümnaasiumi ajal juhtusin sellest rääkima Tartu spordimuuseumi juhatajaga, kes ütles, et kui on õige aeg, siis need medalid jõuavad minuni.
Ma loodan, et ühel päeval, kui see õige aeg on käes, jõuab peale medalite minuni ka Sauli loo varjul olnud pool. Praegu on veel inimesi, kes mäletavad teda ennast ja ehk ei ole see killuke ajalugu veel jäädavalt kadunud.
