Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.
4. augusti hilisõhtul võttis Sutlema mõis külalisi vastu eriti romantiliselt, et tähistada Sutlema mõisapäeva. Küünalde ja tuledesäras mõis kostitas sel mõnusal augustiööl külalisi nii maitsva söögi, kuuma joogi kui ka hingetoiduga.
Mõisa eest kannab hoolt MTÜ Sutlema Väravatorni Selts. Virve Õunapuu sõnul on selts toetuste abiga korda teinud mõisa katuse, taastanud osa seinast ja hoonesse on toodud elekter. Järgmisena oleks vaja korda teha küttesüsteemid ja ventilatsioon. Selleks aga, et saaks kontserte ja etendusi paremini korraldada, tuleks terrassi juurde ehitada lava.
Õhtu täis romantikat algas Sutlema Suveteatri etendusega “Roomeo ja Juulia”. Versiooni autor, lavastaja ja meesosatäitja oli Jaak Kivimäe, kes enne etendust ütles, et igaühes meist on olemas see lugu ja igaühes meist on olemas Romeo ja Julia. Etendus sidus kaks ajastut. Esimene käsitles Eesti iseseisvumisaega ja põhines kahe noore, Ruudi ja Juula (Riina Peinar) teineteisele saadetud kirjadel, mis on säilinud.
Meremehena ei näinud Ruudi oma armastatud Juulat ja ainsaks suhtlusviisiks olid kirjad. Mida aeg edasi, seda harvemaks aga jäid kirjad ja enam ei olnud need ka nii tundeküllased. Kirjade vahele tegi Epp Haabsaar lühiülevaate sellest, mis sel perioodil riigis toimus. Viimane säilinud kiri Ruudilt tuli Inglismaalt. Juula aga läks mehele kena välimusega Elmarile, kellega elas 37 aastat õnnelikult koos.
Etenduse teine osa käsitles aastat 1618 patuste linnas Veronas, mis oli algne Romeo ja Julia loo tegevuspaik. Pärast noore paari õnnetut hukku armub Julia ema linna pagarisse, kes kirjutas naisele vägagi tundeküllase kirja. Kuid ei olnud pagar ainus, kellele emanda graatsilisus silma hakkas. Isa Antonio tuleb etenduses samuti naisega armastusest rääkima, öeldes näiteks, et armastus pole patt, kuigi vahel see hirmutavam näib kui must katk.
Selliseid näitemänge on Sutlema mõisas mängitud juba peaaegu kümme aastat. Ja neile tuleb aina lisa. Paljud ilmselt teavad Rabivere rabalaibast Truutast, kuid seda, kes ta täpsemalt oli, ei teata. Kinnitamata andmetel oli aga Truuta tegelikult Punamütsike, kes käis rabas hundiga kohtumas ja see lugu jõuab ehk ühel hetkel lavalaudadele.
Veel enne, kui suveöö kontserdil paitas kuulajate kõrvu noor tšellomängija Karret Sepp, tegi osa seltskonnast jalutuskäigu vaimude mäele, kus vanal ajal üleloomulikke asju juhtus. Küll keeldusid hobused sealt edasi liikumast või vajusid jahukotid teepeale lahti.
Ühtegi vaimu ega muud üleloomulikku sel ööl mõisa külalised õnneks või kahjuks küll ei kohanud, kuid häid emotsioone ja mälestusi sai see-eest Sutlemast küllaga kaasa.
