Haldi Ellam.
Valdur Mikita kirjutab oma raamatutes, et ükskord kaovad inimeste vahel keelebarjäärid ja internetisuhtluses kasutatavad emotikonid kujutavad endast universaalset keelt, millest saavad aru kõik inimesed, hoolimata nende keeleoskusest. Siiski, emotikonid pole praeguseks meie suulisesse ja kirjalikku suhtlusse end piisavalt kindlalt juurutanud. Küll on seda aga teinud ingliskeelsest kultuuriruumist pärinevad väljendid, mis hakkavad siin ja seal aina enam silma ja kõrva.
Tallinna vanalinnast läbi kõndides hakkab silma, et enamik asutusi – söögikohad, baarid ja poed – kannab võõrkeelseid nimetusi (restaurant-bar, buffee, cafe, barbeque jne). Vaadates tuntumate söögikohtade nimesid (Noa, Alexander, Art Priori, Ribe, Cru, Tchaikovsky, Salt, Bocca, Lucca, Umami, Chedi, Controvento, Frenchy, La Dolce Vita, La Bottega, Lyon, Mon Ami, Wicca, Villa see ja see…), leidub nende seas ohtralt Itaaliat, Prantsusmaad ja Aasiat.
Mida võõrapärasem nimi, seda uhkem, peenem ja universaalsem! Justnagu poleks need enam mõeldud kohalikele, vaid välismaalastele, kellel arvatakse olevat põhjatud rahakotid ja universaalne maitse. Toitlustusasutused on orienteerunud pitsade, pastade, Aasia toitude, burgerite, vegantoidu jm pakkumisele.
Nendele vastukaaluks leidub ka söögikohti, mille nimed on kiiksuga ja pigem eesti- kui võõramaised, aga seda on vähe. Vaadates restoranide menüüsid, pakutakse neis patéed, steaki, boefi, ciabattat, chorizot, prosciuttot, mozzarellat, caesari salatit, aiolit, pennet, lasagnet, vinegretti, temperat, cheviche’i, confit’d, sorbetti, fondanti, possetti, brüleed, pliine, sakuskat, mimosa ja minestrone suppi, risotot, norit, makit ja palju muud. Mina tean, mida need toidud endast kujutavad, aga mida mu vanaema sealt tellida oskaks, ma ei tea.
Selliseid näiteid võib tegelikult tuua paljudelt elualadelt. Noortele inimestele ilmselt ei tekita probleeme see, kui nad peavad kuskilt mõne äpi daunlõudima, installima, rannima, vajadusel kantseldama ja dileitima ja need protseduurid olenevad sellest, kas sul on android või IOS.
Ühelt poolt on võõrsõnade tulek eesti keelde paratamatu ning katsed neile võõrsõnadele eestipäraseid vasteid leida ja kasutusse juurutada ei ole valdavalt õnnestunud. Ingliskeelse algupäraga IT-alane sõnavara lihtsalt kõlab harjumuspärasemalt kui eestikeelsed uusleiutised. Olen aga aina rohkem märganud, kuidas ingliskeelsed sõnad hakkavad asendama täiesti olemasolevaid eestikeelseid väljendeid, millest siiani on kõik aru saanud
Üllatav on inglise keele sisseimbumist kogeda ka pensionäride sünnipäevadel, kus „Palju õnne!“ asemel öeldakse „Hip-hip, hurraa!“, või ülikooli lõputööde kaitsmisel olla tunnistajaks sellele, kuidas eestlased omavahel inglise keeles pursivad, nii et keegi üksteisest aru ei saa. Veider on ülikooli lõpuaktusel kuulda oma nime eestlase suust inglispäraselt hääldatuna, lugeda sotsiaalmeedias sõprade inglise või inglise-eesti segakeelseid postitusi ja kommentaare ja grammatiliselt vigaseid hashtag’e (teemaviide, vt ÕS – toim).
Minu kiitus inimestele, kes suudavad endiselt moodustada tervenisti eestikeelseid lauseid ning üksteisega emakeeles suhelda. Samuti tervitused neile, kes armastavad ja väärtustavad oma emakeelt ega topi omandatud võõrkeelelisi oskusi ühte patta nagu putru ja kapsaid.
