Miks peaks sügisene vaikelu murelikuks tegema?

No ei tule varasemast meelde, et pool aastat enne Riigikogu valimisi uimerdab suur hulk poliitikuid selge sihita, nagu oleks ikka veel erakonna suvepäevadel. Vähemalt esialgu ei paista küll kohe mitte kuskilt välja, et märtsikuised parlamendivalimised võiksid kellelegi tõsiselt korda minna.
Uimasus võib muidugi ka näiline olla, mõne puhul kindlasti ongi, sest kuuldavasti pannakse pealinna parteikontorites siiski juba mõnda aega valimisprogramme kokku. Linnamüüride taha see esialgu veel väga ei paista ja sellepärast köidab enam tähelepanu see, kuidas parteilased isekeskis läbi saavad. Või täpsemalt see, kuidas nad omavahel üldse ei sobi.
Vabaerakond on hea näide. See, kuidas nad valimisteks valmistumise asemel omavahel parteivõimu jagatud ei saa ja üksteisel tooli istumise alt kisuvad, on silmapaistev näide sellest, kuidas ennast ise juukseidpidi hoides uputada. See ei ole enam naljakas, vaid pigem üheaegselt nii äärmiselt kurb kui ka lihtsalt tülgastav vaatepilt.
Aga paraku ei sisenda usaldust ka Narva keskerakondlaste mäss ja savisaarlaste susserdamine oma partei juhtkonna vastu. Kui ühes erakonnas ei nähta probleemi selles, et kedagi kahtlustatakse korruptsioonis, ja seda arusaama toetab ka Brüsselisse Eesti asja ajama saadetud poliitik, me peame silmas Yana Toomi, siis tuleb karta, et selle seltskonna kätte ei saa ikka veel usaldada riigi juhtimist.
Ja Reformierakond kaotab toetajaid. No ei ole üllatav, et kaotab – ei ole lihtsalt seda, mida tahaks toetada või millesse saaks uskuda. Tühjad fraasid ja tuhmid loosungid ei ole see, mille saaks südametunnistuspiinata käe alla panna. Kevadel jõuliselt partei etteotsa tõusnud Kaja Kallase uudsus on kuidagi väga kiiresti tuhmunud. Niimoodi riiki juhtivaks parteiks ei tõusta.
Sotsidest on ka teada ainult nii palju, et ladvas kohiseb – kultuuriminister on otse öelnud, et tahaks peaministriks saada ja võiks siis ise lavastama hakata… Tema juba teaks, mis ja kuidas. Kes võiks sellest pool aastat enne valimisi kasu lõigata?
EKRE loomulikult. Nagu ka kõigi teiste sisetülidest, möödarääkimistest, udutamistest ja otsustamatustest. EKRE on praegu ainus, kes on teinud tööd, et jätta endast tugeva ja ühte hoidva poliitilise jõu muljet. Iseküsimus, kas väike Eesti on võimeline üle elama järjekordset autoritaarset jõudu? Enne kui sellele küsimusele vastata, tuleks vaadata ajalukku – kolmekümnendad aastad hoiatavad, et kui sisetülidest nõrgestatud ja võimu pärast rivaalitsevad erakonnad on maha mänginud ühise eesmärgi, siis tuleb nende tagant keegi, kes annab lõpuks ära ka kogu riigi.