Helerin Väronen
Juba õige varsti, täpsemalt 14.-15. septembril on Raplas kultuuriklubis BAAS tulemas juba kolmas Särina festival. Festival koondab enda alla nii muusika, filmi, teatri, kunsti kui ka kirjanduse.Selleks, et teada saada, mida festival endaga täpsemalt kaasa toob, rääkisime projektijuhi ja muusikalise programmi eestvedaja Maili Metssaluga, kirjandusprogrammi haldava Mathuraga ja filmi poole eest vastutava Jürgen Volmeriga.
MUUSIKA JA TEATER
„Sel aastal ootab külastajaid ees kaks päeva väga kõrgetasemelist programmi. Meile on ehk külla tulnud rohkem esinejaid väljastpoolt kui eelmistel aastatel. Aga peidetud seosed Raplamaaga on paljudes bändides,“ sõnas Maili Metssalu.
Paljud teavad, et Särinal esinev Cätlin Mägi ja Silver Sepp on Raplamaaga seotud, kuid näiteks sellise bändi puhul nagu Uus Energia ei teata nii väga, et selle trummar Andres Rospu ja kitarrist Hannes Mets on raplamaalased.
Miljardite ja Meister Jaani puhul otseseid seoseid küll pole, kuid Miljardid tulevad teist korda ja Maili loodab naljatlemisi, et ehk õnnestub nad „ära kodustada“.
Eriti toredad on Maili arvates need hetked, kui ootamatult tulevad välja seosed Raplamaaga. Näiteks teatab keegi, et ta vanaema on siit pärit. Nõnda on ka bändi Holy Motors kolm liiget Rapla seostega, üks on ise siit pärit, teise vanaema on siit pärit ja kolmas õppis siin aasta aega. Kuid nende muusika kõlab nii, nagu nad oleks terve elu Ameerikas elanud.
Lisaks eelnimetatutele esinevad Särinal veel Tõnis Mägi, NOËP, Puuluup, Black Bread Gone Mad, PIHLAP•UUD ja Masinamusi DJ-d.
Paljud bändid jäid sel aastal veel nimekirjast välja. Maili ütles, et ei pidanud ise ühtegi bändi otsima või paluma, kõik pakkusid end ise. See tõestab, et Särina nimi on levinud ja kvaliteet on juba teada.
***
Teatri poolt esindab seekord Erki Kaikkonen, kes on oma muinasjutuvestmistega nüüd küll spetsialiseerunud rohkem täiskasvanutele, kuid Särinal tuleb ta lastehommikule muinasjutte rääkima. Stand-up’iks suutis Maili ära rääkida Kait Kalli, kes on samuti Rapla juurtega. Stand-up žanri peab Maili kõige keerulisemaks, kuna see nõuab väga suurt kohalolu ja inimestega kontakti loomist. Sel aastal teatriprogrammi jaoks eraldi kuraatorit pole, kuid selle organiseerimisega tegeleb Ragne Veensalu.
FILM
Maili Metssalu arvates on sel aastal eriti tore see, et Baasi loodusfilmiõhtute sari saab oma avalöögi Särinal Ants Tammiku filmiga „Maran“. Vahel kipub kohalike inimestega olema nii, et me teame ja teadvustame neid siis, kui nad on siin. Ants Tammik on aga väga liikuv inimene. Särina eesmärk ongi näidata neid Raplamaa juurtega inimesi, keda elu on siit kaugemale tegutsema viinud.
Filmiprogrammi avaüritus on ühtlasi seotud Särina avamisega. „Festivali avamisel on selline asi nagu Kaadri buss. Raplakad kindlasti teavad, mis on Kaadri filmifestival – Vesiroosi gümnaasiumi filmifestival. Ja kuna sealt uude gümnaasiumisse läinud noored võitlevad selle nimel, et see üritus jääks, siis see toimub ka sel aastal,“ sõnas filmiprogrammi vedaja Jürgen Volmer. See buss ongi Kaadri eelüritus ja seal näeb sellel filmifestivalil esitatud filme. Et Jürgen pole mingeid piire ega nõudmisi seadnud, on bussis näidatav ka talle endale üllatuseks.
Filmiprogrammi põhitegelased on aga Ants Tammik ja Vanamees. Ants on Särinal oma uue filmiga loodusfilmide tegijast Rein Maranist. Päev varem esilinastub „Maran” kinos Artis, kus see on aga kutsetega üritus valitud seltskonnale. Nii saab öelda, et avalik esmaesitlus rahvale tuleb just Raplas. Kohal on ka Reinu poeg Timo Maran. Vestlusosa juhib Lennart Lennuk, kes avab selle filmiga oma loodusfilmide sarja „Mine metsa, kui äge loodusfilmiõhtu!“.
Laupäeva õhtul aga on filmiprogrammis üritus, mis kannab pealkirja „Vanameeš špešial“. Vanamehe multikas on samuti Raplamaa juurtega. Sel õhtul tulevad kohale režissöör ja stsenarist Oskar Lehemaa ning Peeter Ritso, kes on multika looja ja mitmele tegelasele hääle andja. Jürgen ise loodab, et neil on kaasas ka mõned nukud. Praegu on Vanamehe tegijatel käsil täispika filmi loomine ja Särinal on siis eksklusiivne võimalus näha kohti valmimast filmist. Jürgen veab ühtlasi juturingi ja loodab kuulda seda, mis tunne on teha täispikka nukufilmi.
Filmiprogrammi kokkupanek on Jürgeni sõnul mõlemal aastal kujunenud kuidagi väga loomulikku rada pidi. „See lihtsalt kujuneb, seda ei pea väga palju kureerima.“ Mõlemad filmid sattusid Särinale selletõttu, et nende tegijad on selles ringkonnas, kes Särina tegemise taga on. „See on Särina meeskonna võlu, meie ühine tutvusringkond on nii tohutu, et alati on kusagilt kuulda, et midagi on valmimas. Ja me tahame, et need asjad jõuaks meie ringkonnast ka välja,“ lisas Jürgen.
Sel aastal on filmiprogrammi vaatamise asukoht muutunud ja on nüüd töökojaruumi kõrval. Selline valik sai tehtud seepärast, et eelmisel aastal ei mahtunud kõik soovijad ära. Uues ruumis on aga avarust piisavalt ja vajadusel saab ka sisse-välja käia ilma teisi segamata.
Filmide valik on Jürgeni sõnul palju lihtsam kui muusikaprogrammi paikapanek. Programmi saab paika panna vahetult enne festivali, kuna selleks ajaks on täpselt teada, mis filmid parasjagu värskelt välja tulevad.
Jürgen Volmeril on hea meel, et seekord on valikus kaks väga eriilmelist filmi. Nii ei pruugi Marani filmi publik üldse kattuda Vanamehe omaga. Kui aga programm edukaks osutub, saab ehk järgmine aasta Särina filmiprogrammis rohkem linastusi näha.
KIRJANDUS
Kirjanik ja luuletaja Mathura vedada on sel aastal kolm kirjandusüritust. Esimene neist on 14. septembri õhtul kell 23 algav “Keskööluule”, mis lõpeb keskööl. Mathura meenutab eelmise aasta luuleõhtut, kui Kristiina Ehinit ja Ly Seppelit oli kuulama tulnud väga palju rahvast. “Nüüd pole küll kohalikud esinejad, kuid sealt jäi usk või mõte, et sellise festivali ajal võiks selline luule lugemine toimida.” Seekord loevad luulet Doris Kareva ja Timo Maran, muusikalisi vahepalu pakub Maimu Jõgeva.
Mingeid ettekirjutusi ei ole Mathura kummalegi teinud selles osas, mida nad oma loomingust lugema peaks. Mõlema luules on aga tema arvates seda inimlikku headust, ehk kuidas elada nii, et oled pigem tugi teistele kui raskus. “Mõtlen, et see võiks olla ilus hetk, kuhu mõlema luule võiks sobida,” sõnas Mathura.
See luulelugemine on selleaastasel festivalil ainus, mis toimub Raplamaa kaasaegse kunsti keskuse ruumides. Festivalikorraldajatel oli soov hoida programm võimalikult kompaktsena, kuid kuna pärast luuleüritust on ka üks kontsert, on mõistlik need paigutada üksteisest kaugemale. See võimaldab luulet kuulamas käinutel jääda soovi korral mõtisklevasse meeleollu.
Mathura lisas, et algne mõte oli tal panna sellele luulelugemisele nimeks „Kesköövaikus”. “Aga see pole üritus, kus tund aega vaikida, kuid see on vaikus selles mõttes, et inimesed, kes sellele üritusele tulevad, saavad võtta aja maha, olla selles hetkes ja selles mõtiskluses nende tekstide ja muusikaga. Nad saavad endas leida rahuhetke.”
Laupäeval, 15. septembril on tulemas kaks kirjandusüritust, mõlemad väiksel laval, mis on nimeks saanud Raplamaa Sõnumite lava. Esimene neist kannab nime “Kirjutatud on”. Mathura on sellele üritusele kutsunud kaks inimest, kes ise ei ole kirjandusega seotud, kuid kes loevad ette katkeid oma lemmikraamatutest. Need on tuntud ja tunnustatud helilooja Erkki-Sven Tüür ja ennekõike Plekktrummi saatejuhina tuntud Joonas Hellerma. Selle ürituse eesmärk on Mathura sõnul näidata, et kirjandus ei ole valdkond, mida vastu võetakse ja arutletakse ainult kirjanduse tegijate endi ringis. “Kirjandus võib olla tähenduslik ka inimestele väljastpoolt,” sõnas Mathura.
Suure tõenäosusega saab peale kirjanduse kuulda ka esseistikat ja muud laadi tekste. Mathura loodab, et mõlemad kommenteerivad ka, miks just need raamatud ja tekstid nende jaoks tähtsad ja tähenduslikud on. “Ja selline planeerimatu lootus on, et äkki nende katketega tekib omavahel mingisugune teineteise täiendus, sünergia või hoopis dialoog erinevate seisukohtade või erinevate ajastute vahel.”
Samal päeval esineb kirjandusprogrammi raames veel saami laulja, luuletaja ja aktivist Niillas Holmberg. Ta tuleb Eestisse Põhja-Soomest ja tema tulekut toetab Soome Instituut. Mathura tutvus Niillasega India luulefestivalil. Niillas on noorema põlvkonna esindaja ja tema luule ei ole traditsiooniline hõimuluule, olles oma vormilt väga nüüdisaegne ja modernistlik. Samas on selles sügavat ja igipõlist elutunnetust.
Niillase Raplasse tulek on seotud ka sellega, et eesti keeles ilmub tema kõige uuem luulekogu nimega “Jalatald”. See on nii värske raamat, et seda pole veel ühtegi teise keelde tõlgitud ja nii saami- kui ka eestikeelset raamatut trükitakse koos. Eesti keelde on selle tõlkinud Ott Heinapuu. Mathura sõnas selle raamatu kohta, et see on ühtaegu nii luule- kui ka kunstiraamat. Pealkiri “Jalatald” sümboliseerib aga esivanemate pärandit, seda, millise jälje esivanemad meile on jätnud. Samas on selles dramaatilist tooni, ehk kas me oskame selle jäljega ümber käia.
Mathura loodab, et sel õhtul kuuleb Niillase luuletusi ka saami keeles ja tema ise loeb neid ette eesti keeles. Samuti on Mathural soov Niillasega lähemalt rääkida sellest, kuidas raamat sündis ja milline on saamide eluolu tänasel päeval.
Eelmisel aastal oli Mathural kirjandusprogrammi esinejaid palju keerulisem leida, aga sel aastal läks kõik imekspandavalt lihtsalt. Kõik, keda ta kutsus, olid kohe nõus tulema. Mathura küll tunnistab, et alguses ta pelgas Erkki-Sven Tüürile kirjutada. Kõige põnevamaks hindabki ta Tüüri ja Hellermaa üritust. “See on küll sedasorti üritus, mida tallinlased võiks kadestada ja kohale tulla, seda seal ei saa.” Kõige enam loodab Mathura, et publikut tuleb piisavalt. On ju väikese festivali kohta pakkuda Särinal muljetavaldav nimistu esinejaid.
Festivalist laiemalt
Festivali kujunduse eest vastutab taas Helen Lennuk. Seekordne teema on liini ajamine. Ehk siis ühendusteed ja inimeste vahelised liinid, et seda särtsu ja energiat liigutada. Festivali sümbol on pirn, ehk idee, mille särts põlema paneb. Nii et ruumikujunduses saab näha palju tulukesi ja pirne. Ja nüüd ka siis liine, mis aitavad neil, kes festivalile esimest korda satuvad, mitte ära eksida.
Esimesed särtsaka reageerija passid müüdi ära kahe esimese tunniga, mis oli peakorraldaja Maili Metssalu jaoks väga ootamatu. Maili suurim lootus ongi, et inimesed festivalile tuleks.
„Kui vaadata, et me toome nii laia spektri nii ägedaid esinejaid kohale, siis ma väga loodan, et inimesed on nõus selle piletiraha välja käima, tundes, et see toetab kultuuri tegemist.“ Korraldajad ise teevad festivali õhinapõhiselt, tasu saamata. Ainsaks tasuks on festivalist saadav emotsioon. Festivali toimimise taga on suur hulk vabatahtlikke, kuid abikäsi võib veel juurdegi tulla. Ja festival ei oota vaid noori abilisi, vaid ka vanemat põlvkonda.
Kaks märksõna, mis peakorraldaja Maili Metssalu Särina kohta välja toob, on usaldus ja sünergia. Noored on usaldatud tegema suurt üritust, mis on hakanud toimima ja festival kokku loob tervikliku kontseptsiooni, on tekkinud sünergia.
