Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.
Selle aasta viimane luulelõuna oli Rapla keskraamatukogus 5. septembril, kui oma suvel ilmunud luulekogu tutvustas Lemmi Kuulberg.
Raamatukogu kultuurikorralduse spetsialist Age Tekku sõnas sissejuhatuseks, et nad tegelikult ei olnud septembrisse luulelõunat planeerinudki, kuid mõned asjad lihtsalt peavad vahel juhtuma. Nii sattus Lemmi luulekogu „Omaette“ suvel raamatukogu töötajate seas ringi käima. Age Tekku sõnas Lemmi Kuulbergi luuletuste kohta, et neid lugedes tekib tunne, et ka tema ise on selliseid mõtteid mõelnud, kuid Lemmi on suutnud need mõtted tabavalt sõnadesse panna.
Ka raamatu kujundus väärib eraldi tähelepanu. Lemmi Kuulbergi põhitegevus on kujundus ja oma raamatu kujunduses on Lemmi kasutanud geoloog Tõnis Saadre fotosid Eesti Loodusmuuseumi kogu kivististest.
Lemmi Kuulberg alustas sellest, et meil kõigil on elus tumedamaid ja helgemaid hetki olnud. Kui tema oma tumedamatel hetkedel eelmisel sajandil pidi palju haiglas olema, heegeldas ta alguses oma tunded linikutesse. 20 aastat tagasi kohtas ta aga oma kunagist salajast silmarõõmu. Sellest saadud hingevapustuse tulemusel pani Lemmi kirja kolm esimest luulerida, millele järgnesid juba uued. Nii sai ta aru, et hingevapustuse hetkedel võivad minna juuksed lokki, sündida heegeldustööd või hoopiski luuleread.
Raamatu väljaandmisel on olnud abiks paljud inimesed. Sealhulgas kirjastuses töötavad toimetajad, kuid ka Lemmi õde Ly Seppel. Luuleraamatu trükkimiseks sai ta ka loomestipendiumi.
Lemmi Kuulberg luges ette osa oma luulevormis mõtisklustest, mis on kogunenud viimase paarikümne aasta jooksul. Mõned seigad neist jäid kummitama. Näiteks mõttekild sellest, et vahel otsime kala valest tiigist, vahel pole tiikigi seal metsas, kust seda otsime, ja vahel pole metsa ennastki enam. Kui tuua välja mõningad luuletuste märksõnad, võiks need olla tunded, mälestused, igatsus, unenäod ja mõtisklus.
Selline luulelõunal esinemine oli Lemmi Kuulbergi jaoks uus kogemus ja ta oli väga tänulik kohaletulnud rahvale, kes aitasid tal selja taha jätta transformeeritud jamad. Luuletuste kirjutamine annab võimaluse muundada energia ühest liigist teise ja Lemmi on tänulik, et tal on olnud võimalus oma tundeid niimoodi väljendada.
Luule on tema jaoks mõjunud teraapiana ja ilmselt leidis ka iga kuulaja tema mõttekildude seast midagi enese jaoks.
Luuletamine aga pole Lemmi Kuulbergi ainus hobi tema põhitöö, raamatute kujundamise kõrval. Paljud mäletavad ehk tema fotonäitust „Unihobu“. See aga pole olnud tema ainus näitus. 16. korrusel elades on ta aknast pildistanud ümbrust. Tema sõber Tõnis Saadre, kes ise on professionaalne fotograaf, pildistas vahel koos temaga ja pakkus, kas Lemmi ei tahaks oma piltidest näitust teha. Kolm päeva hiljem oli näitus olemas. „Nii juhtub, kui lasta lahti asjadest, et nii on ja nii peab,“ sõnas Lemmi Kuulberg ja lisas luulelõuna lõpetuseks veel, et „võtame heaks kõik vead, mis meil on“.
