Inge Põlma / foto: Siim Solman.
Reedel, 14. septembril avati riigimaja fuajees Arne Maasiku fotonäitus ühe 20. sajandi mõjukaima arhitekti Louis Kahni projekteeritud hoonetest. Tema monumentaalse stiili eeskujuks oli Euroopa keskaegne arhitektuur ning üheks inspiratsiooniallikaks suure tõenäosusega Kuressaare loss.
Näituse põhiosa moodustavad fotod Louis Kahni magnum opus’est, Jatiyo Sangshad Bhabanist ehk Bangladeshi parlamendihoonest Dhakas. Seda äärmiselt imposantsent hoonet peetakse üheks kõige tähelepanuväärsemaks 20. sajandi ehitiseks maailmas.
Arne Maasik on seda pildistanud 2017. aastal ning töö oli seotud suurte raskustega, sest tänapäeval inimesi enam turvakaalutlustel hoone juurde ei lubata. Läbirääkimiste tulemusel sai Maasik võimaluse parlamendihoonet vaadata ja väljast pildistada, sh kõrvalhooneid. Parlamendihoonet seest pildistada ei lubatud.
Lisatud on Google’i rakendusest pärit ülaltvaade kogu kompleksile ning arhiivifotod hoone ehitamisest.
Fotode kõrval on ka Mart Nuti kirjutatud ülevaade sellest, milline oli poliitiline olukord Indias, Pakistanis ja Bangladeshis sel ajal, kui parlamendihoonet ehitati. Arhiivifotodelt on ka näha, et betoonist hiigelehitis sündis sõna otseses mõttes tuhandete töömeeste lihasjõul. Ka betoon valati käsitsi.
Parlamendihoonel on Bangladeshi jaoks sümboolne tähendus. Seda on kujutatud rahatähel ning Louis Kahn ise on bengalite jaoks arhitektuuriguru, rääkis Kahni loomingut uurinud kunstiteadlane Heie Treier.
Kahni arhitektuuri tervikuna iseloomustab monumentaalsus, tema hooned meenutavad oma vormilt keskaegseid kindlusi. Ta kasutas palju võlvkaari ja ka näiteks varjatud sissepääsu. Mikk Mutso, tänu kellele fotonäitus Raplasse jõudis, ütles, et Arne Maasikul kulus Bangladeshi parlamendihoone sissepääsu leidmiseks üle tunni.
Kiindumus keskaegsesse arhitektuuri võis Kahni puhul alguse saada juba varases lapsepõlves, kui pere elas Kuressaares. USA-sse kolisid nad siis, kui poiss oli viieaastane. Heie Treier ütles, et lähikondsete mälestuste järgi oli ta korduvalt öelnud, et temast sai arhitekt kolmeaastaselt. See oli umbes samal ajal, kui Kuressaare lossile ehitati rüütelkonna soovil teine torn (laiem ja suuremate akendega). On enam kui tõenäoline, et väike poiss seda ehitustööd pealt vaatas. Samuti on ta hilisemas eas oma perele korranud, et tuleb saarelt, kus asub loss.
On teada, et 1928. aastal tegi ta ringreisi Euroopas ja uuris keskaegseid kindlustusi. Säilinud on reisijate nimekiri, millest võib lugeda, et Louis Kahn saabus sel aastal kahekuuse viisaga Eestisse. Tema viibimise kohta Eestis küll rohkem andmeid leitud ei ole, kuid võib arvata, et ta käis ka Kuressaares.
Heie Treier ütles näituse avamisel, et Kahni loomingut ei ole veel õieti uuritud-analüüsitud ning tema seostele Eesti keskaegse arhitektuuriga, eriti Kuressaare lossiga pole eriti tähelepanu pööratud. Siiski on Ameerika arhitekt Robert McCarter, kes on kirjutanud Kahnist monograafia, 2006. aastal Kuressaare lossis üles joonistanud just sellised detailid, mida võib näha Kahni loomingus.
Kõrvuti Bangladeshi parlamendihoonega on näitusel suur foto Kuressaare lossist. Tõsi, see ei ole selline loss, nagu ta praegu välja näeb, vaid fotograaf on selle retušeerinud selliseks, nagu ta oli 20. sajandi algul, kui Louis Kahn seda nägi. Lisaks parlamendihoonele on näitusel fotod veel kahest Kahni tähtsamast hoonest – Pennsylvania ülikooli Richardsi meditsiiniuuringute laboratooriumist, mis oli Kahni läbimurdetöö, ja Bryn Mawri kolledži tütarlaste ühiselamust.
Paljud tänapäeva tuntumad arhitektid on nimetanud Louis Kahni üheks oma suurimaks mõjutajaks. Ta on mõjutanud tänapäeva arhitektuuri keelt ja mõtlemist ning paljusid tänapäeva arhitektuuris levinud võtteid kasutas tema esmakordselt. Kahni töid vaadates torkab silma teatud sarnasus ka näiteks Tallinna linnahalli ja Rahvusraamatukoguga. Heie Treieri sõnul on nende hoonete arhitekt Raine Karp küll eitanud Kahni mõju oma loomingule. Mine sa tea, võib-olla ongi Eesti keskaegne arhitektuur teine teisel pool raudset eesriiet tegutsenud arhitektidele ühtmoodi mõjunud.
Kahni loomingut on viimastel aastatel Eestis tutvustatud ka varem, kuid sellisel kujul on näitus väljas esmakordselt. Raplas on seda võimalik vaadata kuni 12. oktoobrini.
