Siim Jõgis / foto: Siim Solman.
Raul Must on kahtlemata Eesti parim sulgpallur. Augusti alguses Hiinas Nanjingis toimunud maailmameistrivõistlustel saavutas ta 17. koha, olles seal ainuke eestlane. Alates tänavu sügisest viib Raul Must läbi sulgpalli treeninguid Alu spordihoones.
Tema juhendada on kolm gruppi – lapsed, täiskasvanud algajad ja täiskasvanud, kes on varem mänginud. Treeningud toimuvad korra nädalas neljapäeviti Rapla sulgpalliklubi Valge Hani egiidi all.
Esialgse kokkuleppe kohaselt käib Must Alus kaks kuni neli korda kuus vastavalt oma võistlusgraafikule. Ta mängib jätkuvalt sulgpalli professionaalsel tasemel ning osaleb Šveitsi liigas. Mängupäevad jäävad reede, laupäeva ja pühapäeva peale ning neljapäev on reserveeritud reisimiseks.
Sulgpalliklubi Valge Hani juhatuse liige Ülle Laasner ütles, et kui Must tulla ei saa, mängitakse lihtsalt omavahel. “Seni kuni ma aktiivselt sporti teen, ei saa ma garanteerida, et iga nädal saan kohale tulla. Septembris olen olemas kahel korral ja oktoobris kolmel korral,” rääkis Raul Must.
Ülle Laasner tõdes, et tegemist on sulgpalliklubi jaoks suure asjaga, kui omal alal Eesti parim sportlane hakkab käima siin treeninguid andmas. Eriti arvestades, et tegemist on jätkuvalt professionaalse sportlasega ning treeneriülesanded võtab ta endale põhitöö kõrvalt.
Küsimustele vastas Raul Must.
Osalesid augustis maailmameistrivõistlustel Hiinas. Said seal 17. koha ja samas käid siin väikeses Alus treeninguid läbi viimas. Kuidas see nii läks?
Ma vahetasin Eestis klubi. Esindan nüüd Tondiraba sulgpalliklubi. Ülle Laasner rääkis selle klubi juhatajaga ja küsis, kas neil oleks siia kedagi treeneriks saata. Üks mees valiti välja, aga tema loobus lõpuks. Minule tundus see ägeda projektina ja otsustasin ise tulla. Eriti meeldib mulle, et see ei ole Tallinnas ega Tartus. Sulgpalli arengu kohalt on väga oluline, et ala kandepind oleks laiem kui ainult Tallinn ja Tartu. Ka väikestes kohtades peab võimalus olema. Hea on näha, et siin Alus on õpilased aktiivsed ja neile meeldib sport. Kui minna kuskile Lasnamäele, võib juhtuda, et nad istuvad lihtsalt nutitelefonides. Ma näen Alus potentsiaali.
Kui palju sul Alus õpilasi on?
Kui ma esimesel korral siin käisin, oli kolmteist last. Tundub, et täna on rohkem. Need on esimese-teise klassi lapsed.
Aga sul on täiskasvanute grupp ka?
Kaks täiskasvanute gruppi tegelikult. Kella poole viiest poole kuueni on trennis lapsed. Pärast seda tulevad täiskasvanud algajad ja siis need, kes on juba varem sulgpalli mänginud. Kuid paljudel neist pole varem treenerit olnud.
Kas sa valmistad oma õpilasi ette ka võistlusteks või on praegu ainult treeningud?
Hetkel on ainult treeningud. Harrastusvõistlusi on iseenesest palju. Igal nädalavahetusel toimub midagi. Eriti Tallinnas. Loodan, et nad hakkavad nendest osa võtma. Praegu õpime sulgpalli põhitõdesid ja püüame neid omandada. Kerge see muidugi pole, sest üks kord nädalas treenides imesid ei juhtu.
Kuidas sulle tunduvad Alu spordihoone tingimused?
Treeningu jaoks on siin väga head tingimused. Minule meeldib puupõrand, see on jalale hea. Tihtipeale ehitatakse uutes hallides põrand betooni peale ja siis pärast on jalad valusad. Põhiline on see, et siia saab korraga neli väljakut üles panna.
Kas sa ise tahad keskenduda treeneritööle või jätkad professionaalse sportlasena?
Kuni Tokyo olümpiamängudeni 2020 olen kindlasti sportlane. Tegelen ainult sellega. Aga kuna mul olid täna oma treeningud tehtud, siis miks mitte siia tulla ja trenni anda. Mõned harrastajad on mul Tallinnas ka, keda hommikuti juhendan. Ma elan pidevalt sulgpalli sees ja nüüd treenerina seda pisut teise nurga alt näha on põnev ja tore. Tokyo olümpia tuleb natuke vähem kui kahe aasta pärast. Kõigepealt on minu eesmärk sinna kvalifitseeruda ja seal hästi mängida.
