Sisuturundus
Helerin Väronen
21. septembril oleks Rapla kultuurikeskuses pidanud olema Rakvere teatri etendus “Küllus”. Kahjuks jäi etendus ühe osatäitja haigestumise tõttu ära, kuid Raplamaa Sõnumitel oli siiski võimalus intervjueerida ühte peaosatäitjat, näitlejanna Ülle Lichtfeldti.
Filipp Losi lavastatud “Küllus” räägib Metsikust Läänest, ajast, mil pruute otsiti ajalehekuulutuse kaudu. Peaosades ongi kaks naist, Bessi (Ülle Lichtfeldt) ja Macon (Anneli Rahkema), kellest saavad abielunaised. Nende mehed Jack (Margus Grosnõi) ja Will (Tarvo Sõmer) aga ei ole päris need mehed, keda nad endale saada lootsid.
Kuigi tegevustik toimub 19. sajandi lõpul, on etenduses käsitletavad teemad siiski ajas muutumatud. Etendusest vestlesime Bessit mängiva Ülle Lichtfeldtiga.
Kui te enda sõnadega peaksite kirjeldama, siis millest „Küllus” üldse räägib?
See räägib kahe naise elusaatusest ja õnneotsingutest läbi kolmekümne aasta. Kas nad selle õnne leiavad või mitte, seda peab teatrikülastaja ise vaatama. “Küllus” räägib ka armastusest – armastuse otsimisest ja armastuse vajadusest.
Teie tegelaskuju “Külluses” on Bessi. Milline on ta loo alguses ja kuidas ta ajaga areneb?
Alguses on Bessi täis ootusi ja lootusi. Ta avastab maailma ja on kõigele väga vastuvõtlik. Loo kulgedes me näeme, kuidas ta saab väga ränki hoope saatuselt. Samuti näeme, milliseks see elu ta muudab. Ma tahan aga teda niimoodi mängida, et tema põhiolemus, see, et ta on avatud hing, ikkagi ei muutu.
Kui palju Bessis teid ennast on?
Eks igasse tegelasse, mida näitleja mängib, üritab ta panna killukese iseendast.
“Külluse” esietendus oli eelmise aasta jaanuaris. Kas see lavastus on kuidagi ajaga kasvanud ja muutunud ka?
Lavastused ikka kasvavad ja muutuvad. Ma loodan, et see etendus on mängukordadega, mida on nüüdseks kokku üle viiekümne, kasvanud ikka paremuse poole. Me kasvame koos publikuga ja kasvab ka suhe lavapartneritega. “Küllust” on väga raske, kuid hea mängida.
Mis selle mängimise raskeks teeb?
Lugu on tegelikult traagiline, kohati isegi julm. Kuigi ma pean ütlema, et rahvas ära ei ehmataks, nalja saab ka. Traagilistes asjades on õnneks ka väga palju naljakat. Kuna “Küllus” on läbilõige naiste elust kolmekümne aasta jooksul, tuleb seal nii traagikat kui ka nalja ette.
Milliseid mõtteid ja tundeid teis endas on see etendus tekitanud, mille peale ehk pole varem tulnudki?
Ma olen mõelnud, et miks ikkagi läheb vahel elus nii nagu läheb? Miks me ei oska ohumärke varem näha? Miks me ei usalda enda sisetunnet? Kuigi me peaks seda sisetunnet rohkem usaldama, siis jääks ehk suurem halb olemata. Samas olen mõelnud ka seda, et mis ei tapa, see teeb tugevaks.
Kuna “Küllus”on hästi eluline lugu, usun ma, et iga vaataja tunneb seal mingist otsast iseennast ära, eriti kui tal on vähekegi elupagasit. Noorema vaataja ehk paneb see etendus mõtlema ja ta saab omale kaasa mõne tarkusetera. Näiteks arusaamise, et tuleb usaldada oma sisetunnet. Või seda, kui näed, et asi kipub jamaks, tuleb jalad selga võtta ja kiiresti ära minna. Ma pean silmas just partnerlussuhet.
See teema on hetkel ju väga aktuaalne, nii vaimne kui ka füüsiline vägivald suhetes.
Just nimelt. Ma julgen küll öelda, et kui ikkagi on teineteise vastu kätt tõstetud, siis see kipub korduma. Ei ole sellist asja, et korra lõi, käime psühholoogi juures ja enam ei peksa. Kui teise inimese löömine on inimloomuses, siis seda niisama lihtsalt ei muuda.
Üks mõte on mulle seoses selle etendusega veel pähe tulnud. Vähemalt minu jaoks on kõige tähtsam asi siin ilmas see, et kõik, mida sa teed, teed sa enda jaoks. Kõik tehtud hea ja kõik tehtud halb tuleb sulle ringiga tagasi.
Natukene laiemalt näitlemisest rääkides, kas tunnete, et olete mänginud vaid ühetüübilisi tegelasi või on nad erinevad olnud?
Väga palju on tulnud mängida ühte tüüpi inimesi ja samas on ka olnud risti vastupidiseid rolle sellele, kes ma ise olen.
Tooge mõni näide, milline on risti vastupidine roll olnud?
Neid on olnud nii palju, et ei jõua üles lugedagi, kuid ikka igas hooajas on vähemalt üks selline roll. Seda kuvandit, mis ma lasen välja paista ja millisena mind ajakirjanduses on lastud paista, on väga keeruline murda ja ega pole ka suurt vajadust selleks. Tore on, kui inimene üllatub mind teistsuguses rollis nähes. Näiteks lavastuses “Lendas üle käopesa” mängin ma arsti õde, kes on nagu robot, kes naudib inimestele haiget tegemist. Ta toitub teiste inimeste valust ja ta peab seda täiesti õigeks. Lõpuks siiski õde Ratched muutub ja ta ehmatab, et ka temal on tunded ning elu on teistsugune, kui see, mida ta on ette kujutanud. Selliseid teistsuguseid rolle on ikka üksjagu. Kuigi ka õde Ratchedis on väga palju mind.
Rakvere teatri lõikuspeol hääletati teid parimaks naisnäitlejaks, mis tundeid selle tiitli saamine teis tekitas?
See tiitel oli antud kõikide rollide eest sel hooajal, mida oli kokku kolm. Kõik need kolm naist on tegelikult väga erinevad rollid. Üks on seesama õde Ratched, kellest ma rääkisin. Komöödias “Hullemast hullem” mängin ma vananevat primadonnat. Ja “Lõikuspeo tantsudes” mängisin ühte õdedest, kõige vanemat õde, kes peab majapidamist suhteliselt rasketes oludes 30ndate Iirimaal ülal pidama ja oma õdede eest hoolitsema. Eks ikka on meeldiv tunne, kui publik sind armastab ja ma olen neile väga tänulik selle parima naisnäitleja tiitli eest. Kui publik ikka märkab ja minu tegemistest midagi peab, siis see on ju kõige suurem tänu üldse, mis ühel näitlejal olla saab.
