Esimese omavalitsuspäeva järel

Selle aasta detsembris saab 29 aastat sellest, kui Eestis olid mitme aastakümne järel jälle vabad omavalitsuste valimised. Selle üle on küll vaieldud, aga fakt jääb faktiks: 1989. a oli esimene kord, kui kandideerijate nimekirjasid enam ei kontrollitud ja valituks osutusid tõesti need, kes said valijatelt suurema hulga hääli, seega ka suurema usalduse. Fakt on ka see, et valitud kogud asusid kohe tööle, et ausalt välja teenida õigus olla omavalitsus. Tõsiasi on, et toonases Rapla maakonnas oldi eriliselt uuendusmeelsed ning õpihimulised.
Esmaspäeval Märjamaal esimest korda riikliku tähtpäevana tähistatud omavalitsuspäeval meenutasid mitmed ettekandjad, kuidas see kõik tookord algas. Kahtlemata oli meil siin mõneti lihtsam kui mujal Eestis – meil oli Pirgu arenduskeskus, kust oli eeskujuks võtta demokraatliku ja tegelikult, mitte pelgalt mänguliselt, elanikkonna vajadustega arvestava kohaliku omavalitsuse mudel, mida esimesest päevast peale ellu rakendama asuti. Alustuseks püüti muidugi selgeks saada, mida tähendab võim, kuidas seda võimalikult suure hulga inimeste huvides rakendada nii, et kokkuvõttes garanteerida kogu piirkonna areng ka pikemas perspektiivis.
Sellest ei olnud alguses sugugi kerge aru saada. Seda oli vaja õppida ja õppisid kõik: nii maavalitsuse töötajad, volikogudesse valitud, vallavalitsustes tööle asunud. Paralleelselt õppimisega oli vaja ka otsustada ja vastutust võtta. Aeg oli karm – väga paljudest elutähtsatest asjadest oli puudus ja see, mis ehk olemas oli, ei pruukinud tegelikult toimida. Aga inimesed väärisid paremat ja selle nimel pidid pingutama need, kes olid asunud omavalitsusorganitesse, vahet ei olnud, kas volikogude liikmetena, ametnikena või teenistujatena.
Väga suur osa põhimõttelisi väärtusi, mida me täna iseenesest mõistetavana võtame, loodi just tollel keerulisel ajal. Selle üle tasuks aeg-ajalt mõtiskleda. Nagu ka selle üle, et mõttelaiskust produtseeriv bürokraatlik rutiin ning liigne enesekindel pealiskaudsus otsuste langetamisel on viimaste aegade arengu tulemus ja ei pruugi kaugeltki olla demokraatlik, seega ka mitte enamuse vajadustega arvestav. Omavalitsus ei ole firma, kus kõik teevad seda, mis kästud ja jätavad mõtlemise mõne üksiku teadja hooleks. Omavalitsus peaks olema elusorganism, millel lastakse vabalt areneda. See oli üks tõde, mis Pirgust tulnud tarkustest meelde jäänud. Nagu seegi, et algusaastatel küsiti inimestelt sageli, mida nemad asjadest arvavad.
Omavalitsuspäevad, muide, võiksid ka tulevikus olla selleks, et hoida mõtet värskena, tekitada diskussiooni ja meenutada ka varem olnut. Kas või seda, et Pirgu mudel ei olnud vale ega ole veel ka vananenud.