Paavst Franciscuse ajalooline külaskäik Eestisse ja teistesse Balti riikidesse jääb nüüd juba ajalukku. Ometi võib aimata, et see pakub mõtte- ja kõneainet veel järgnevateks kuudekski. Käesoleva aasta lõpus kokkuvõtteid tehes võib paavsti külaskäigu paigutada EV100 kõrval üheks suuremaks sündmuseks Eestis.
Olen juba mõnda aega tundnud siirast huvi ristiusu sisu ning eriti selle ajaloo vastu. Seetõttu ootasin katoliku kiriku pea ehk Püha Isa visiiti Eestisse pikisilmi vähemalt augustikuust saati. Tahtsin väga olla kohapeal, kui ta Tallinnas Vabaduse väljakul missat peab. Võin lugeda end õnnelike hulka, kes said sel ajaloolisel päeval, 25. septembril seda kõike oma silmaga lähedalt näha. Loomulikult tekitas see omajagu tundeid ja küsimusi, mida püüan nüüd, nädal aega hiljem formuleerida ja mingisugusesse struktuuri paigutada. Toon välja neli isiklikku mõttekohta ja küsimust, mis mind paavsti külaskäigu juures enim paelusid.
Miks just Eesti?
Siinseid Läänemere-äärseid alasid on katoliku kirik pidanud oluliseks vähemalt viimased 800 aastat. Paavst Innocentius III kinnitas praegusele Eesti ja Läti alale Maarjamaa ehk Terra Mariana nime. Ilukirjanduslikus ja laiemalt kultuurilises võtmes kasutatakse seda nime jätkuvalt agaralt. Eriti paslik on see praeguses kontekstis, sest lisaks Eestile väisas paavst Franciscus ka Lätit ning seega saab ülekantud tähenduses öelda, et Vana-Liivimaa alad said üle vaadatud.
Aga miks ikkagi just Eesti? Tänase päevani ei ole paavst Franciscus teinud ametlikku visiiti sellisesse suurde katoliiklikusse riiki nagu Hispaania. Väga põgusa visiidi tegi ta 2014. aastal Prantsusmaale, et teha pöördumine Euroopa Parlamendi poole. Ometi langes Vatikanis valik Baltimaade kasuks. Küllap mängib oma rolli see, et kõik kolm Balti riiki tähistavad tänavu sajandat sünnipäeva. Kuid nii proosaline põhjus ei saa jääda ainukeseks.
Üks minu kristlasest sõber käis välja mõtlemapaneva idee. Paavst külastab paiku, kus ta näeb kriisi, et seal jagada rahusõnumit. Küllap nähti Vatikanist vaadates kriisi ka siin, Maarjamaal. Usulist kriisi, kus uskumine erinevatesse võimetesse on küll levinud, ent katoliku kiriku õpetus on jäänud selgelt tagaplaanile. Kui paavsti külaskäik Eestisse midagigi saavutas, siis kindlasti seda, et ristiusk tõusis paariks päevaks avalikus kommunikatsioonis positiivsesse valgusesse.
Mis sõnumi ta endast Maarjamaale maha jättis?
Vähemalt paar nädalat enne tegelikku visiiti püüdsin aimata, mis võiks olla Püha Isa põhiline sõnum Eesti inimestele. Kahtlemata teatakse Vatikanis, et eestlaste hulgas on vaid mõned tuhanded katoliiklased. Seetõttu ei tahtnud ma väga uskuda, et paavsti sõnum on läbi ja lõhki seotud ristiusu õpetusega. Eriti olukorras, kus paar päeva varem külastas ta Leedut, mis on katoliiklik maa.
Teadsin, et paavst on varem tundnud muret keskkonnaprobleemide pärast. Seetõttu arvasin, et ehk pöörab ta tähelepanu just sellele valdkonnale. Kohe kindlasti ei osanud ette näha, et Vatikanis tehti sedavõrd põhjalikku uurimustööd, et paavst Franciscus oskas kiita siinset lauluviisi “Eestlane olen ja eestlaseks jään”. Mõneti meenutas see nelja aasta tagust USA presidendi Barack Obama visiiti. Toona märkis ta oma kõnes ära Heinz Valgu kuulsa hüüatuse “Ükskord me võidame niikuinii!”
Samuti jäi paavsti sõnumit lugedes meelde tsitaat: “On inimesi, kes peavad end vabaks, kui elavad oma elu ilma Jumalata või temast eemalduvad. Nad ei märka, et sellisena on nende elu otsekui elus ekslevatel orbudel, kellel pole kodu, kuhu tagasi minna.”
Pedofiiliaskandaal katoliku kiriku ümber
Kohe kuidagi ei saa mööda vaadata suurimast skandaalist, mis viimasel ajal on katoliku kirikut raputanud. Kõlab õõvastavalt, et kümnete aastate jooksul on osa katoliku kiriku vaimulikest pilastanud ja seksuaalselt ära kasutanud noori poisse. Eriti teravalt kerkis tänavu suvel päevavalgele endise kardinali Theodore McCarricki kaasus, kes väidetavalt oli poiste peal toime pannud väga raskeid seksuaalseid kuritegusid. Paavsti endine nuntsius USA-s Carlo Maria Vigano avaldas 11-leheküljelise tunnistuse, milles satub tule alla ka praegune paavst Franciscus. Vigano väitis oma tunnistuses, et praegune paavst eiras paavst Benedictus XVI poolt endisele kardinalile Theodore McCarrickile kehtestatud sanktsioone, jätkas tema ebamoraalse eluviisi varjamist, olles samal ajal teadlik tema rasketest seksuaalsetest kuritegudest.
Pedofiiliaskandaal on katoliku kiriku sees ülitõsine teema ja kahtlemata on nad sellega kaotanud usklike silmis autoriteeti. Loomulikult on päevselge, et vaimulike sellisele käitumisele ei saa olla mingisugust õigustust ja see tuleb hukka mõista. Nüüd tuleb kirikul ette võtta monumentaalseid jõupingutusi, et sellist käitumist enam kunagi ette ei tuleks. Kehtestada tuleb nulltolerants nii sõnades kui ka tegudes. Paavsti külaskäigu jooksul Eestisse tuli see teema kohtumistel küll põgusalt jutuaineks, ent õnneks ei varjutanud see Püha Isa sõnumit.
Paavst, siin ja praegu
Viibides eelmisel nädalal Vabaduse väljakul peetud missal, tundsin end veidi kohatuna. Mittekatoliiklasena ei tabanud ma päris täpselt ära, mis usutalitused minu ümber käivad ja mis on nende sügavam tähendus. Ühe mõttena käis peast läbi, et küllap kodus teleri ees oleks ülevaade pisut parem. Võtsin seda enda jaoks pigem kultuurilise kui religioosse kogemusena. Täpsemalt – grandioosse kultuurilise kogemusena.
Tahes-tahtmata liikusid mõtted selles suunas, et see, mis siin praegu toimub, on vähemalt kahe tuhande aasta pikkuse usutalituste evolutsiooni tulemus. Just siin ja praegu, Tallinna südalinnas, Vabaduse väljakul. Mida kõike religioon selle aja sees ei ole läbi teinud. On inimesi, kes on kiriku õpetust pidanud absoluutseks tõeks, ja samas ka neid, kelle jaoks on see lihtsalt muinasjutt. Või siis vähemalt üks osa antiikaja mütoloogiast, mida on poliitilisi huvisid silmas pidades jätkuvalt elus hoitud.
Ristiusu ajalugu defineerib sisuliselt viimase paari tuhande aasta Läänemaailma kultuuriloo. See kätkeb endas nii julmust kui ka püüdlemist pühaduse poole. Intriigidest ja vastuoludest juba puudu ei tule. Seetõttu on ristiusu ajalugu ka sedavõrd paeluv. Hea meel on tõdeda, et sain tollel päikesepaistelisel sügisõhtul osa katoliiklikust missast, mis on üks osa aastatuhandete pikkusest religioossest traditsioonist.
