Raplamaa Partnerluskogu võttis ette nädalase õppereisi, sedakorda tutvumaks Taanimaa Leaderi tegevusgruppide toimetustega. Bussisõit viis esmalt laeva pardale, sealt Rootsi ja edasi Euroopa vanimat kuningriiki avastama.
Algatuseks tuli läbida 750 km kaheksa tunniga, aga kuna Murphy seadused kehtivad igal maal, viskas meie bussike ühel hetkel tehnilise vimka. Nii et pärast kohalikust töökojast väljumist jõudsime plaanitust neli tundi hiljem Slagelse linna lähedasse hotelli Only Sleep, mis pakkus meile peavarju neljaks ööks. Ette rutates olgu öeldud, et kuna too (pehmelt öeldes tagasihoidlike tingimustega) öömaja asus suhteliselt üksildases paigas, siis oligi vastavalt tõlkele üsna ainus võimalus „ainult magada“. Linn oli mõne kilomeetri kaugusel, aga sinna mineku võtsid õhtuti omapäi ette üksikud.
25.09. Rohesigandusest viinamarjamaale
Hommikul ootas meid Jyderupi linnas Leaderi tegevusgrupp, eesotsas särava ja tarmuka Michellaga, kes sai meie teejuhiks kõikidel päevadel. Tegevust alustati seal 2013. a, oli olemas küll PRIA-sarnane ametkond, aga varem ettekujutus Leaderist puudus. Nende jaoks on Leader uks, mille kaudu minnakse teiste fondide juurde ja toetuste põhimõte on alt üles.
Kohati tulevat ette ka tähenärimist – näiteks kui ühe seafarmi rahastusel tekkis tõrge, kohendati asja hariduslikumaks nii, et farmi keskele tekkis akendega läbikäik, kus on võimalik ruigamite käekäiku jälgida. Tõlkes sai sellest mahendatud projektist lustakas uudissõna „rohesigandus“. Räägiti ka paari aasta pärast valmivast projektist „Tere tulemast tagahoovi“, s.o 250 km jalgrattatee, mis eelkõige keskendub turistidele, samas annab võimalusi väikeettevõtetele.
Järgmine käik oli Røsnæse poolsaare looduse õpperajale, mille 25 km-st kõndisime läbi vaid jupikese. Küll aga võtsime ette ronida Lääne-Taani kõrgeimasse punkti. Ja kui muidu Taanimaa maastik on suhteliselt sarnane maarjamaisega, avanes sealt tõeliselt kaunis vaade. Raja alguses asuvast koolitusmajakesest saab ülevaate eesootavast 13 objektist. Ümberringi renditud maal elutseb 80 veist, kelle peremehe sõnul ei ole see tavaline, et riigilt maad renditakse, talud on üldjuhul väikesed. Saime näha vahvat vaatepilti, kui peremehe vile peale veisekari mäest alla kappama hakkas.
Piirkonnas on neli viinamarjakasvatajat-veinitootjat, külastasime neist Taanimaa suurimat. Perenaine jutustas, et 2007. a ostis tema vend maa, kus enne elasid põlvkondade kaupa seakasvatajad. Kuna naabri sõnul olevat see Taanis parim maa viinamarjakasvatuseks, mindigi seda teed. Tollel poolsaarel olevat kõige rohkem päikest, kõige vähem vihma ja pole öökülma. Kuna alustades polnud kodumaal võimalik „viinamarjandust“ õppida, käidi tarkust ammutamas Saksamaal, tootmishoone saadi Leaderi abiga.
Marjade kasvuaeg on 100 päeva aastas ja sel aastal olevat saak täiuslik. Üheksal hektaril kasvab kuraditosinast sordist 30 000 taime ja iga taim annab pudeli veini, heal aastal kaks. Sordid on kohapealsed, mis teebki nende tooted unikaalseks.
26.09. Taani tuules fossiilijahile
Uuel hommikul Storegade Glumsö asulas tormituulega võideldes näitas sealne tegevusgrupp meile esmalt 9-meetrise liivarannaga järvekest, mille rajamisel olnud mängus jääaja, mitte Leaderi käsi. Küll aga oli kohaliku raamatukogu ette rajatud viimase toetusel vahvate atraktsioonidega mänguväljak, et „tuua raamatud õue“.Terapeudid on andnud väljakule väga hea hinnangu. Ehitusel osalesid vabatahtlikud, Taanimaal on üldse vabatahtlik tegevus ülimalt in.
Edasi viis tee hiiglasliku paekivikarjääri vaateplatvormile, kust avanes võimas pilt. Karjäär on saanud turismimagnetiks ka seepärast, et on võimalus reaalselt fossiilijahile minna. Ent kuna seda tehakse suveajal, jäi meie kivististejaht visuaalseks – algas ja lõppes Geomuuseumis, kus muuhulgas hõljus lae all pirakas mosasauruse skelett.
Külastasime veel puidutööstust, mis E47 maantee järgi nimetatud. Kolm ja pool aastat tagasi pandi silm peale toona varemetes hoonetele, mõtte ja tegutsemise vahele jäi puuduv raha, kuid siis saadi teada Leaderist, kes aitas paberimajandusegagi. Kõige taga on üks suurettevõtja, tööd on saanud 80 inimest ja nüüdseks on ka kohalike usaldus võidetud. Peale puutöö tehakse näiteks kõrgtehnoloogilisi mõõtureid. Omapärane võimalus on see, et kliendid saavad soovi korral oma käega moodulitest mööbli kokku panna. Toodang ise meenutas 70-ndaid, nii et ei teagi, kas pole tänasesse jõutud või on vana retroringiga tagasi.
Lõpetuseks mahtus päeva veisefarm, kuhu sisenemiseks saime jalga põlvini ulatuvad kilesaapad – vältimaks lehmakoogi sisse astumise lehkavaid tagajärgi või siis batsillide farmi smugeldamist. Seda farmi Leader pole toetanud, kuna nad olevat niigi edukad. Laiuvat maad on 700 ha, millest pool oma, pool renditud ja ammuvaid sarvekandjaid elutseb seal samuti 700. Farmeriks on samas talus sündinud-kasvanud reibas nooremapoolne mees, kes põhiideed noppinud Uus-Meremaalt, mida fännab. Kogu piim läheb vabrikusse, talus piimatooteid ei tehta. Tegutsema hakkas ta 18 aastat tagasi, viimased kolm mahefarmindusega. Tema vanematel oli omal ajal 50 lehma, keskmine olevat Taanimaa farmis 200 tuuris.
27.09. Kohvik-kunst-kleidid-koogid ja … tankid
Kolmas päev ja kolmas tegevusgrupp, kel kogemusi ka Eestiga – 2016. a on käidud Läänemaal. Prioriteediks on noorte ettevõtete toetamine. Näiteks Korsøri linnas laevasadamas töötavad kutsekooli noored, kes sel moel vilumusi omandavad. Meie sealviibimise ajal oli teoksil tellimustööna 19. sajandi rannakaitselaev, kalalaevu enam tänapäeval puidust ei ehitata. Edasi põikasime läbi ühest talupoest, kus müügil keraamika ja muu käsitöö, lisaks renditakse kajakke. Läheduses oli ka kunstnike töökoda, kus tegutsevad graveerijad, fotograafid, keraamikud jne. Suurüritus on suvine keraamikafestival, kus ca 80 keraamikut üles astub.
Lõunapausi pidasime „Mia juures“. Tegemist on vahva „segasumma-salongiga“, kus kohvik-kunst-kleidid-koogid heas mõttes läbisegi. Tagaruum on kohandatud töötoaks, kuhu võib tulla igaüks, kes midagi teha oskab, ja soovi korral tehtu sealsamas maha müüa. See on ka kunstnike koosviibimise koht. Kohvikus on aeg-ajalt elav muusika, reedeõhtuti võivad tulla inimesed kohvile ja kaasa võtta oma napsugi, mida siis sümboolse topsitasu eest nautida saab. Koht on avatud neli päeva nädalas, aga õueski on istumiskohad, mis teeb sellest linnatänavakesest üdini õdusa paiga.
Kauni kunsti juurest „sõjakeerisesse“ sattumine on pisut ehk karm, aga järgmine koht oli tankimuuseum Ida, kus direktoriks Allan Peterson (siiski taanlane, mitte ETV Õnne-seriaalist). Tegemist on suurima eramuuseumiga Taanis ja mis seal salata, oli võimas tõepoolest. Nägime varjendeid/punkreid, mis kohandatud majutuskohtadeks, ja väljas ning hoonetes eksponeeriti ajastutruid sõjaolukordi igast asendist.
Tolle päeva lõpetus oli eriline, kuna jätsime ühisel õhtusöögil jällenägemiseni armsaks saanud Michellaga.
28.09. Hygge ja hipihõng
Ja algaski viimane päev Taanis, sihtpunktiks Kopenhaagen, kus oma kodulinna tutvustamas Kuusiku-juurtega Kai, kreeka päritolu kaasalt saadud keerulise perenimega Papathanasiou. Kai sattus 16 aastat tagasi Taani, sinna ka jäi ning töötab EMO-s medõena.
Kokkuvõtvalt selgus jalutuskäikude põhjal, et linna sümbol Väike Merineitsi on ka kasvult väike, Nyhavni kanaliäärsed majad värvilisemad, kui oleks uskunud, ja kolmes neist elas muinasjutuvestja H. C. Andersen. Saime lehviva lipu järgi veenduda, et kuninganna on kodus, ja nägime ka vahtkonnavahetust. Pole kahtlust, et taanlaste lemmiktranspordivahend on jalgratas, nad armastavad võileibu (selles veendusime eelnevatel päevadel) ja tunnevad oma riigis end ülihästi. Rahulolu väljenduseks kasutavad nad sõna hygge, mille lühim seletus oleks „mõnusolek“.
Tivoli oli seks aastaks lõpetanud, küll aga saime veeta tunnikese kurikuulsas vabalinnas Christianias. 70-ndatel võttis seltskond hipisid pealinna südames üle mahajäetud sõjaväeosa, millest ajapikku kasvas 1000 elanikuga 34 ha hipikommuun. See on justkui riik riigis, kus omad seadused, isegi oma raha ja suure riigi hammas neile peale ei hakka. Autod on linnas keelatud. Ka pildistamine, viimane aktsepteeritav klõps on väravas. Seda aga elulisel kaalutlusel – juba väravast sisse astudes hõljub kõikjal magus kanepihõng ja kuna too patutaimepõhine toodang on paljudel sissetulekuallikas, siis ses (illegaal-avalikus) valguses on mitteposeerimisvalmidus igati mõistetav. Kahjuks jäi aeg liiga napiks, et teha linnale tuur peale nägemaks, kuis nad ikkagi seal elavad. Kuulu järgi on majakesed eriskummalise kuju, rohkete maalingute ning segasumma-tagaaedadega, mis kõik kokku selle linnakese lillelapse-legendi kinnitada aitaks.
Viimase Taani-päeva õhtuks jõudsime Rootsi ja järgmisel hommikul oli aega ka Stockholmi jaoks. Siis jälle laeva, hommikul tervitas Tallinn ja lõpuks „oh, kodu, armas kodu“! Selline see reisikirjeldus sai, näpuotsaga siit ja sealt, ehkki jagada oleks veel kamaluga.
