Aasta pärast suuri liitumisi

Lõplikke järeldusi on muidugi vara tegema hakata, kuid mingi pilt 2017. aasta reformi järgsest olukorrast on siiski juba olemas. Sellelt paistab, et maailmalõppu esialgu veel tulnud pole, aga piimajõgede kaldaid kaunistavaid pudrumägesid ei ole ka kasvamas. Laias laastus veerevad asjad keskustes enam-vähem samas rütmis, nagu viis-kuus aastat tagasi, kui haldusreformi halleluuja kostis alles kuskilt kaugelt taustalt rahutu üminana. Täna Raplamaa Sõnumite vestlusringide hooaega avav omavalitsusjuhtide jutuajamine kinnitab oletust.
Loomulikult on igal muutumisel oma plussid ja miinused. Kindlasti on väiksemat hulka valdasid kergem hallata, aga samas ei ole õige väita, et see toob automaatselt endaga kaasa ka omavalitsusametnike hulga järsu vähenemise ja halduskulude silmapaistva kokkuhoiu. Tegelikult oleks isegi patutegu nõuda, et oluliselt suuremal territooriumil tunduvalt keerulisemates oludes kvaliteetsema teenuse pakkumine saab olla kardinaalselt odavam. See on asi, mis peaks olema algusest peale selge. Küllap on ka.
Nagu seegi, et selle esimese aasta kulusid aitavad mingil määral kergendada liitumispreemiad. Järgmistel aastatel neid enam ei ole ja siis tuleb hakkama saada sellega mis on. Siin kehtib reegel, mille järgi kogusummat liidetavate hulk iseendast veel ei suurenda. Raha saaks juurde tulla ainult nii, et riik teeks pisikese korrutustehte ja loovutaks oma eelarvest suurema summa omavalitsuste arendamiseks, kuid niisugust lepet ju liitumisreeglites ei olnud.
Nüüd saabki huvitav olema, kuidas seda liitmise teel saadud rahapakki kasutama hakatakse, kui on teada, et kõigile ja kõigeks sellest niikuinii ei piisa. Rusikareegel on, et suuremate keskuste vajadused on suuremad kui äärealadele jäävatel asulatel. Juba kas või sellepärast, et enamikku kõigile mõeldud teenustest pakutaksegi ainult suuremates keskustes. See võib (aga ei pea!) tähendada, et mõne aasta pärast elab valdade äärealadel veel vähem inimesi kui praegu. Kui haldusüksust juhib arukas volinike kooslus, siis püütakse, kas või hambad ristis, teha kõik võimalik, et elu kogu valla territooriumil kestaks ja areneks. Aga garantiid ei ole…
Seda enam, et ka kõigile võrdselt jagamine tähendaks tegelikult millestki olulisest loobumist. Õiglus saab olla garanteeritud ainult Užupise Vabariigis, kus on maailma kõige mõistuspärasem konstitutsioon ja kus hoitakse kodanike arvu viie tuhande piiril, sest kui see peaks kasvama hakkama, siis ei tunne kõik enam kõiki ja valed hakkavad vohama ning inimesed muutuvad manipuleeritavaks…