Rahulik rohelus meelitab noored linnamelust tagasi

Paljud Raplamaalt pärit noored tulevad pärast suurlinnamelu mekkimist tagasi kodukanti, sest hubases lapsepõlvekodus on parem lapsi kasvatada. Sobiva elu- ja töökoha leidmine on aga väljakutse.

„Oleme mehega mõlemad Raplast pärit, aga pärast siinset lapsepõlve ja kooli elasime-töötasime mõnda aega Tallinnas. Pealinnas elamise ajal tegelikult ka tutvusime,“ rääkis Merit Võigemast. „Kui olime juba otsustanud leivad ühte kappi panna ja ootasime oma esimest võsukest, tekkis mõte kodukohta tagasi kolida. Ajendiks oli kindlasti see, et olime ka Tallinna ajal mõlemad Rapla patrioodid ja mõte rahulikust rohelusest mürina-tolmu asemel tundus sümpaatne nagunii, see tähendab ka enne lapsi.“
Võigemasti sõnul oli Raplasse tagasi kolimine algul hirmutav. „Oli neidki põliseid linnainimesi, kes imestasid, kuidas te seal maal kinos käite. Teatrit pole seal ju ka?“ meenutas ta. Igatsust linnamelu järele kolimisega ei kaasnenud.
„Mäletan esimest õhtut üle aastate Raplas tagasi, oli selline rahu tunne,“ rääkis ta. „Lisaks mugavused – lähed poodi, ei peagi kaks kilomeetrit kõndima, et piimaletini jõuda ja seejärel pool tundi järjekorras ootama. Õhtuti saab meie pisikeses kodupoes täitsa omapead piima osta. Haigla ja perearstikeskuse ette mahub ka enamasti parkima ja mis põhiline – tasuta! Oleme nüüd “tagasi” olnud täpselt viis aastat ja käsi südamel, pole olnud mõtet siit ära kolida. Meil oli endal väga mõnus lapsepõlv Raplas ja loodame sama oma lastele – jala või rattaga huviringidesse, õbluke liiklus, tuttavad näod ja rahulikum tempo.“
Ka Gerda Kaarsalu leidis, et kodulinna tagasi kolimine oli tema jaoks üks õigemaid otsuseid elus. „Elasime mehega linnas, käisime mõlemad linnas koolis ja tööl. Ühel hetkel jäin lapseootele ja otsustasime kaks kuud pärast lapse sündi oma kodulinna, Raplasse, tagasi kolida,“ rääkis Kaarsalu. „Ütlen ausalt, kodulinna tagasikolimine on olnud üks kõige õigemaid otsuseid.“
Sarnane lugu on rääkida Keht­na vallast pärit Reelika Rätsepal, kes elab praegu Juurus. „Pärast Rapla Vesiroosi gümnaasiumi lõpetamist läksin Tallinna ülikooli, aasta aega elasin üürikorteris. Kogu see Tallinna elutempo oli nii kiire, et järgmisel aastal hakkasin juba Raplast iga päev Tallinnasse sõitma. Alguses oli väsitav, kuid harjusin sellega kiirelt.“
Tallinnast peletas Rätsepa eemale kiire elutempo. „Oligi see kiire tempo ning inimeste ükskõikne suhtumine ümber­olijatesse, mis mind Tallinnast minema kihutas. Loomulikult sai määravaks ka rahaline pool. Tallinnas elamine eeldab suurt sissetulekut, mida ülikooli kõr­valt oli raske teenida,“ rääkis ta. Nüüdseks on ka Reelika loonud pere ja on hetkel lapsega kodune. Teda ootab Tallinnas töökoht, kus ta end tööl käimas enam ette ei kujuta. Pigem kaalub ta lähemal asuva töökoha leidmist.

Naasmise põhjused on erinevad

Taavi Kuusemäe rääkis, kui­­das ta pärast 20 Tallinnas veedetud aastat perega Raplast 10 km kaugusele metsa, vanaisa kodutallu kolis. „Pärast sõjaväge läksin Tallinna tööle ja jäin sinna 20 aastaks. Tagasi hakkasin vaikselt tulema umbes 10 aastat tagasi, luues suvekodu vanavanemate krundile,“ rääkis ta. „Neli aastat tagasi tekkis peres mõõn ja tulin päriselt maale, esialgu saunaks mõeldud onni.“
Pärast maalekolimist hakkas ta kodu lähedal tööd otsima ning lõppes ka peresuhete madalseis. „Endalegi üllatuseks pakkus tööd Järvakandi klaasitehas ja Tallinnale võrdväärse palgaga,“ rääkis ta. „Tõin kogu pere vanaisa tallu. Naine käib küll Tallinnas tööl, aeg-ajalt kodukontoriga, kuid saame hakkama.“
Raplas koolis käivad lapsed on tema sõnul rohkemgi kui rahul.
„Tallinnasse kindlasti taga­si ei lähe, sest tunnen aeg-ajalt sealmail käies, kuidas närvirakud selles möllus tööle hakkavad ja teiste inimeste mõtted mulle pähe ronivad,“ nentis Kuusemäe. „Tegelikult, kui mõõn perekonnas poleks asja kiirendanud, oleks ma maale tagasi tulnud nii või naa. Ettevalmistused talu taastamisega hakkasid juba mõni aeg tagasi pihta.“
Tallinnast maale kolinud Moonika Olju rääkis, et nende perel ei olnud algul plaani maale kolida ning maakodu pidi vaid suvekoduks jääma. „Tulime maale, sest äi jäi haigeks. Samal ajal sündis meil teine laps ja ühel hetkel oli selge, et ei ole mõistlik hakata linna otsima suuremat korterit kui maal on maja, kus elada,“ meenutas Olju. „Mul oli linnast väga raske loobuda. Laste jaoks oli juba lasteaed olemas, koolgi välja vaadatud. Töökoht ja elukoht asusid mõnusalt lähedal teineteisele, ja noh mulle lihtsalt meeldis väga linnas elada.“
Maalekolimine tähendas tema jaoks kõige lõhkumist, nullist alustamist mõnes mõttes. Lasteaed, kool, perearst, aga ka muud asjad, millega ollakse harjunud – juuksurid, poed, kaubavalik, meelelahutus jne. „Meie eelis oli see, et oleme mõlemad siit pärit, aga need, kes lähevad täiesti uude kohta, alustavad ka sõprussuhete loomisega otsast peale,“ nentis ta.
Oma Raplasse kolimise loo rääkis ka kolme lapse ema Siret Jakobson, kelle lapsepõlvekodu asub maakohas – Velisel. Jakobson kolis esmakordselt Raplasse elama pärast põhi­kooli lõpetamist. Rapla ühis­gümnaasiumis käies elas ta ühiselamus. „Kooli ajal ma ei tundnud end Raplas väga hästi ega näinud end ühegi nurga pealt siin elamas,“ rääkis Jakobson, kes läks pärast gümnaasiumi lõpetamist Tallinnasse ülikooli ja tööle. Hiljem ostsid nad abikaasaga Mustamäele korteri.
Pärast teise lapse sündi tekkis pereemal aga igatsus oma murulapikese järele. Pärast seda hakkasid tema jaoks asjad kokku jooksma nii, et mõni kuu hiljem kolisid nad perega Raplasse ehitusjärgus olevasse majja. „Samasugune lugu on rääkida mu vennal, kes oli just veidi enne meid perega Raplasse kolinud,“ lisas ta.
Jakobsoni sõnul ei olnud väikeste lastega pooleliolevasse majja kolimine kerge ning oma majas elades tundub, et see ei saa kunagi valmis. Hoolimata sellest jõudsid nad järeldusele, et kogu protsess oli seda väärt, kui nägid abikaasaga, kuidas lapsed aias rõõmsalt ringi jooksid.
„Raplas unustame ära, et oleme linnas. Meil on Tallinna tuttavad, kes ütlevad, et sa elad ju maal, aga Rapla on linn. Siin on hea lapsi kasvatada ning meelelahutust on piisavalt nii lastele kui ka täiskasvanutele,“ leidis ta. „Tallinnas on kindlasti rohkem võimalusi. See on nagu Meka, seal on kõike, aga on sul siis vaja kõike? Ei ole. Siit leiab kõik vajaliku. Me elame ikkagi Raplas, aga elatakse ju ka pärapõrgus.“
Naise sõnul tuli tal esialgu oma abikaasat julgustada, et Raplast on ka võimalik Tallinnas tööl käia. „Mina julgustasin teda, et väga palju inimesi Raplast sõidab tööle Tallinnasse ja see on väga normaalne. Vahepeal käisime mõlemad Tallinnas tööl,“ rääkis ta. „Nüüd teeb mees vahel ka kodukontoris tööd ja sõitmist on vähem. Mul on hea meel, et abikaasa, kes on pärit Väike-Maarjast, julges siia tulla ja leiab endale kohalike seast aina rohkem tuttavaid.“
Praegu on Jakobson lapsega kodune. Aina rohkem mõlgutab ta mõtteid hakata kohalikuks naisettevõtjaks ning panustada kohalikku ellu või leida endale töökoht kodule lähemal. „Mõtteid on erinevaid, äkki tubli naisettevõtja – valdkond kutsub, aga hea idee on veel puudu. Olen avatud ka muudele projektidele, ei pea olema 9-17 töö,“ leidis ta.

Eelistaks Tallinna asemel kodulähedast töökohta

Ka mitmed teised pered tahaksid kodule lähemal tööd leida. Mitmed aga tõdevad, et sobivaid töökohti Raplamaal napib. Töötukassa andmeil otsivad tööandjad Rapla piirkonnas enamasti klienditeenindajaid ja lihttöölisi. Ülikooliharidusega noortele sobivaid tööpakkumisi esineb harva, kuid Tallinna vahet sõitmine on kurnav.
„Tallinna vahet tööle sõitmine hirmutab noori, sest Raplas pole erialaste töökohtade arv ju teadupärast nii lai kui Tallinnas,“ ütles ta, „Ka mina sõitsin algul ikka rongi ja busside-trammidega Tallinna töökoha vahet, kuigi kauplesin välja võimaluse oma tööpäevi lühendada – rongis tööd teha. Hetkel olen lastega kodune ja nokitseme perekonnaga oma ettevõtte kallal. Ehk jäävad igapäevased rongisõidud nüüd minevikku,“ rääkis Merit Võigemast. Nüüdseks on ta Bon Merité kaubamärgi all kreemide tootmisega tegeleval Mermel Trade OÜ-l läinud niivõrd hästi, et temast on saanud tööandja ka teistele noortele emadele.
Ka Gerda Kaarsalu, kes varem töötas õpetajana Rocca al Mare koolis ning OGOGO robootika huvikoolis, töötab nüüd Raplas Alu koolis ning on loonud ka oma ettevõtte, OÜ Robolego, mis pakub Rapla lastele võimalust käia robootika huviringides.
Tema sõnul oli just Raplasse kolimine peamine põhjus, miks ta oma ettevõtte asutas. „Tegelikult uuesti Raplasse kolides tekkiski idee teha enda firma ja pakkuda lasteaedadesse ja koolidesse robootika huviringe,“ rääkis Kaarsalu. „Soovime (mehega – toim) mõlemad anda enda panuse kodukoha arengusse ja mis võiks olla parem, kui panustada just nimelt laste ja noorte haridusse ja huvitegevusse.“

Elamispindade puudus

Lisaks sobivate töökohtade puu­dusele takistab paljude inimeste tagasikolimist sobi­like elamispindade puu­dus. „Keeruliseks muidugi teeb ees­kätt noortele peredele Raplasse tagasikolimise see, et kuuldavasti ei ole siin lihtne kinnisvara leida. Oma tutvusringkonnast tean, et see on kindlasti üks põhjus, miks kohe tagasi ei kolita,“ rääkis Võigemast.
Siret Jakobson aga tõi välja, et Raplas on väga raske üürikorterit leida.