Jaak Juske on ajaloolane ja poliitik ning tuntud just oma ajalooliste retkedega Tallinnas. Esmaspäeva õhtul oli Kohila elanikel võimalus raamatukogus Juskega kohtuda ja kuulda tema lugusid nii Tallinna kui ka Eesti ajaloost ja kõigest, mis ajalooga seostub.
Juske on ajaloost huvitunud nii kaua, kuni ta ennast mäletab. Tema esimene haridus ei ole aga ajalugu, vaid hoopis usuteadus. Nii meenutas Juske, kuidas ta kord Sangaste koguduses pidas täispika jumalateenistuse vaid ühele memmekesele. Ajaloos on Juske suur kirg Eesti keskaegsed linnad. Digiajastu ja veebipäevikute võidukäik on andnud talle võimaluse oma kirge piltide ja lugude näol ka teistega jagada.
Üks juhuslik jalutuskäik tuttava kirjastustöötajaga viis aastal 2012 esimese raamatu “Lood unustatud Tallinnast” ilmumiseni. Nüüdseks on Juske sulest ilmunud juba 17 raamatut ja toimetamisel on veel kaks, mis ilmuvad aasta lõpuks. Kõik teosed ei ole aga suunatud täiskasvanutele. Sari “Isa põnevad unejutud ajaloost” sündis tema oma laste huvist ja imestusest, kui ta neile unejutuks rääkis lugusid möödunud aegadest.
Üks teema, mis kõigile huvi pakub, on kummitused. Suurt osa kummitusjuttudest saab põhjendada küll inimliku hirmuga, kuid Juske sõnas, et on lugusid, mida ei anna kuidagi ära seletada. Juske tõi näiteid Gustav Adolfi gümnaasiumi nunnakalmistust, Lühikese Jala väravatorni mustast mungast ning Stenbocki majas kummitavast teenijatüdrukust. Ei ole ka Kohila raamatukogu kummitustest puutumata jäänud, nähtud kedagi ei ole, küll aga kuuldud.
Selleks, et rääkida Eesti iseseisvumisest, tuli Juskel alustada oma juttu palju kaugemalt ajaloost. See on hämmastav, kuidas saja aastaga suutis pärisorjuses olnud rahvas saavutada oma riigi ja seda suuresti tänu raudteele ning Piiblile. Paari aasta pärast tähistab Balti jaam oma 150. sünnipäeva. Raudtee tulek kasvatas linnaelanike arvu kolmekordseks, võimaldades eestlastel osta sinna majad, osaleda seeläbi poliitikas ning saada võim Tallinnas enda kätte.
Kaasaegse rahvuse tunnus on kirjakeel ja Juske on uhke, et esimene täispiibel trükiti Gustav Adolfi gümnaasiumi majas, kus ta töötab ajalooõpetajana. Piibel trükiti aastal 1739, levis üle maa ja oli maarahva jaoks Juske sõnul justkui toonane internet, mis õpetas lugema ning andis teadmisi laiast ilmast.
Huvitav oli kuulata Juske juttu sellest, kui oluline oli vabariigi algusaegadel Jaan Raamoti korter Roosikrantsi tänaval, kus ajutine valitsus end lühikeseks ajaks sisse seadis ja kohati isegi abieluvoodi serva peal Saksa sõjaväejuhtidega läbirääkimisi pidas. Nüüdsel ajal kuuluvad need ruumid Juske seltsivennale EÜS-is, kellega tuldi mõttele tänane valitsus sinna külla kutsuda. Nii tullaksegi 12. novembril sinna mälestustahvlit panema.
Ajalugu on täis huvitavaid lugusid ja paljutki on veel avastada. Digiajastu võimaldab lihtsasti sugupuud uurida, põnevamaid pilte ja oma mälestusi teistega jagada. Veider on mõelda, et praegu lõpetavad gümnaasiumi noored, kes ei mäleta Lennart Meri presidendina, nentis Juske. Kuid rahva huvi ajaloo vastu kasvab ja Juskel on veel piisavalt kirge oma teadmisi edasi anda.
