2009. aastal Tallinnast maale Keavasse kolinud Seilyst on tänaseks kujunenud üks aktiivsemaid kohaliku külaelu edendajaid. Seily töötab Kehtna klubi kunstilise juhina, juhendab noorte digikunstiringi ning aitab hoo sisse puhuda kohalikele ettevõtmistele. Iseäranis armas on talle kõik pärimusega seonduv.
Seily juured viivad teda ühest otsast Harjumaale Viimsisse, kuhu suundus tema vanavanaema pärast Siberist naasmist ja kus Seily veetis enamiku oma lapsepõlvest, ning teisest otsast Raplamaale Velisele, kus on tema teine vanavanaema sündinud. Tänu elukaaslasele Janekile sattus ta aga oma pere pesa punuma hoopis Keavasse.
Uue elukorraldusega kohanemine ei olnud Seily sõnul aga sugugi sujuv ning ta nendib praegu, et kuigi ise Tallinnas elades ja töötades ei saa sellest hästi aru, toimib sealne elu justkui teiste rütmide ja eesmärkide järgi.
Seily on hariduselt moekunstnik. Ta lõpetas 2003. aastal Euroakadeemia moekunsti erialal, töötas pärast lõpetamist poolteist aastat Hoochi Mama kaupluses omatoodangu disainerina ja pärast seda kaksteist aastat spordirõivaste disainerina.
Mõned aastad pärast Keavasse kolimist otsustas Seily oma senise tööga lõpparve teha. Kui ta oli parasjagu mõtlema hakanud, mida edasi teha, nägi ta kuulutust, et tuntud moebränd Monton otsib moekunstnikku. „Tol hetkel tundus, et vägagi tahaks,” ütleb Seily selle ametikoha kohta. Tal õnnestuski tihedas konkurentsis lõppvooru jõuda, kuid viimasel intervjuul sai talle selgeks, et ta tegelikult ei sobi sinna ega soovigi õieti enam endistviisi Tallinna vahet sõita. Tagantjärele vaatab Seily seda kandideerimisprotsessi kui vajalikku etappi, et eneses lõplikult selgusele jõuda.
Kuldsete kätega inimesed ei jää aga teistelegi märkamata. Kui Keavas oli 2014. aastal taas tulemas traditsiooniline kodukandipäev, korraldas toonane Kehtna valla haridus- ja kultuurinõunik Rita-Triinu Peussa koosoleku, kus osales ka Seily. Seal anti igale osalejale võimalus kirja panna oma oskused ja panustamise võimalused. Nii avastasid paljud kohalikud andeka Seily.
Saatuslikust koosolekust alguse saanud sündmuste jada viis selleni, et Seily asus üsna pea poole kohaga tööle Kehtna klubi kunstilise juhina, kuna senine juhataja Kersti Mäevälja soovis minna ka Kehtna põhikooli huvijuhiks. Seily ülesandeks sai ühiselt juhatajaga oma piirkonnas kultuurilise ja huvitegevuse tagamine. Lisaks jätkas Seily oma meelistegevusega ning kujundas Kehtna klubi, valla ning oma koduküla tarvis vajadusel plakateid, kuulutusi ja kõikvõimalikke meeneid.
Praegu töötab Seily Kehtna klubis kunstilise juhina, mis tähendab, et tema tegevuse peamine fookus seisnebki kõige vaadeldava kujundamises. Igal aastal on Kehtna vald tähistanud oma sünnipäeva suurejoonelise peoga, mille korraldamises on Seily viimastel aastatel samuti kaasa löönud.
2014. aastast on Seily sõnul Keava kultuuri- ja seltsielu kuidagi eriliselt käima saanud ning oma tubli tegevuse eest on praeguseks Keava küla Kehtna valla poolt suisa kahel korral aasta küla tiitli pälvinud, nii 2014. aastal kui ka tänavu. Seily ise näeb, et küllap oli viie aasta tagune periood parasjagu soodus pinnas uue loomiseks ja samas ka hetk, mil õiged inimesed lõpuks kokku said. „Üksinda ei tee midagi,” ütleb ta veendunult.
Vaselistest digikunstini
Keavasse on mingit moodi sattunud Seily sõnutsi kokku just inimesed, kellele meeldib kultuuri pärimuslik pool. See ei ole sugugi kõigile kohalikele meelt mööda ning Seily tõdeb, et pärast tänavu korraldatud pärimuslikku jaanipäeva, kus Mari Tammari eestvedamisel tutvustati inimestele pärimuslikke tavasid ja mänge, on ta saanud ka tagasisidet, et asjakohasem oleks korraldada näiteks hoopis reivi. Või siis midagi pisut rohkem sellist, millega eestlased siiani jaanipäeval harjunud on.
Kuigi osa rahvast oli pärimuslikust jaanipäevast totaalselt hämmingus, meelitas uudne lähenemine Keavasse jaanitule äärde mitmeid inimesi ka kaugematest küladest.
Kui ma küsin Seily käest, kuidas tema pärimuse kütkeisse sattus, ei oska ta esiti midagi öelda, kuid vastab väikese mõttepausi järel siiski: „Keavast tuli.” Seily räägib, et Keavast jutustades kõneletakse palju sellest, et tegemist on ühe vanima asulaga Eestis ning ta usub, et küllap ka Keava hingematvalt kaunis loodus, linnamägi ja raba on need, mis teda on inspireerinud.
Käsitöö ja isetegemine on Seilyle väga omased olnud juba lapsepõlvest tänu emale ja vanaemale, kes mõlemad olid õmblejad. Seily on olnud läbi aastate usin rõivaste kuduja ja õmbleja, luues peamiselt pärimusliku elemendiga kleite ja jakke.
Sel kevadel käis Seily koos Anne Ummalasega Viljandis Jaana Ratase koolitusel, kus õpetati muinasaja tekstiili. Terve suve õmbles ja kudus Seily seejärel muinasaegse tegumoega riideid. „Anne Ummalas on see, kes jälle ütleb mulle midagi, nagu näiteks, et sa peaksid kõlapaela tegemist proovima. Ja me teemegi ära,” nimetab Seily Annet oma peamise ergutajana.
Novembri lõpuks plaanivad nad Annega välja anda Rapla kihelkonna kindakaardid, kus on ühel poolel muster ja teisel poolel kinnaste foto. Seily pihib, et kuna Anne on nüüd samuti Keava elanik, on tema unistus luua Keava rahvaraamatukogu ruumidesse rahvarõiva nõuandekoda.
„See saal on nii tore!” viitab Seily ruumidele, kus me vestluse ajal viibime. Keava rahvaraamatukogu ruumid on küll mingi piirini nüüdisajastatud, aga mõjuvad siiski pigem vanamoelisena, laudpõranda ja jahedusega, mille eemale peletamiseks on tarvis pidevalt kütta. Väike saal on avar, valgusküllane ja igati sobilik väikeste kogunemiste korraldamiseks. Seily räägib, et Arno Kalbus viib seal ruumis läbi lastele trummikooli, ning unistab seal teistegi ürituste korraldamisest.
Alles möödunud laupäeval oli Keavas näiteks vaseliste koolitus. Vaselised on pronksspiraalkaunistused, millega on läbi aegade Eestis kaunistatud naiste sõbasid, põllesid, peakatteid jms. „Loodame ikka veel tuua siia selliseid koolitusi,” ütleb Seily ning lisab: „Minu eesmärk on õppida ja areneda, võimalikult palju uusi teadmisi omandada.”
Lisaks vanade traditsioonide elushoidmisele, tegeleb Seily aktiivselt ka uute võimaluste rakendamisega. Igapäevases loomingulises töös, kujundamisel kasutab Seily arvutiprogrammi, mille kasutamist õpetab ta digikunstiringis ka oma kandi noortele. Nimelt juhendab Seily Kehtnas ja Järvakandis kokku nelja 5.-9. klassi noortest koosnevat gruppi, kus loomingulised noored saavad kätt proovida erinevates disainitehnikates.
Seily sõnul on tema peamine eesmärk õpetada noortele selgeks vajalike tööriistade kasutamine, et nad seejärel juba ise, oma fantaasiast lähtuvalt saaksid luua ükskõik mida. Seily kinnitab laia naeratuse saatel, et kui osata midagi arvutis valmis kujundada, saab sellega luua tõepoolest kõike. Üks võimaluste paljususe demonstratsioon on ka Seilyl seljas olev kleit, mille kaunis loodusmuster pärineb Seily enda tehtud fotodelt.
Et küla elaks edasi
Elanikke on viimastel aastatel Keava kanti juurde tulnud, kant on atraktiivsemaks muutunud. „Kõik see, mis me oleme teinud, tõstab kinnisvara väärtust,” tõdeb Seily. Ta teab, et majade hinnad on Keavas aegamisi tõusnud, ning usub, et oma osa selles on mänginud viimaste aastate heakorrastustööd ning aktiivne ürituste korraldamine. „Ma loodan, et ükski maja ei jää tühjaks ja et noori tuleb juurde,” ütleb ta.
Keavas on Seily sõnul praegu kokku umbes kolmsada inimest ja MTÜ-s rekordarv liikmeid ehk suisa kakskümmend neli. „Neli noort inimest kolisid alles Keavasse ja tulid kohe MTÜ-sse. Kui nemad juba neljakesi tulevad kodust välja, siis meil on pool tööd tehtud!” on Seily optimistlik.
Kuigi inimesi tasapisi juurde tuleb, ka noori ja aktiivseid perekondi, tõdeb Seily, et Keava ajaloos on kahtlemata olnud periood, mil järelkasvu on olnud stabiilselt vähe. Praeguseks on Seily hinnangul justkui üks põlvkond suureks kasvanud, oma juured kodukülla seadnud ja kasvatab nüüd oma lapsi. Tavaliselt läheb Keavast kooli aastas kuni kolm last, aga eelmisel aastal alustas kooliteed suisa seitse Keava võsukest.
MTÜ Keava Haridus- ja Kultuuriselts on koostöös kohalike elanikega võtnud initsiatiivi ja kaasanud tavapärasest suurema arvu kooliteed alustanud laste olemasolu Eesti Vabariigi sünnipäevapidustustesse. 2017. aasta kevadel istutati seitse tamme kooli minevatele lastele, tammed kinkis ilusal eesmärgil Kaevu talu. 2018. aastal jätkati traditsiooni, et iga puu tähistab ühte kooli minevat last. Muinastulede ööl avati ühtlasi EV100 tahvel, mille kingib külale Eesti riik. Olgu need tammed üheks omamoodi verstapostiks Keava ajaloos, aga ka mälestusmärgiks nendele lastele, kes ehk seda tugevamalt hoiavad kodukanti oma südames.
Seilyt kuulates joonistub silme ees küla aktiivsuse üks pikemaajalisi eesmärke – hoida järelkasvu. Paljugi sellest, mida täna kohalikud teevad, on seotud ühel või teisel moel järeltulevate põlvedega. Seily räägib, et kui praegused emad-isad olid väikesed, oli alevikus mänguväljak, aga vahepeal oli see aastakümnete jooksul lagunenud.
Praeguseks on aktiivsed kohalikud loonud külakeskusesse, endise koolimaja ehk praeguse Keava rahvaraamatukogu ja laululava lähedusse väikese mänguväljaku. Viimastel aastatel on lisaks korrastatud ka aleviku keskel olev Suveaed ja roheala, mida loodetakse kujundada pargiks. Kui keskkond seda soosib, seovad inimesed end kodukohaga meelsamini ning loovad võimaluse elu jätkumiseks.
Seily on ääretult tagasihoidlik oma rolli osas külaelu edendamisel ning rõhutab, et tema ei ole ühegi korraldatud ürituse ainuautor, kelle taktikepi järgi midagi läbi viiakse. „Mina tulen tehniliselt järele, organiseerin load ja muud asjad, mida on vaja saada,” ütleb ta justkui möödaminnes. Ilmselt igaüks, kes on kunagi midagi korraldanud, teab, et idee välja hõiskamine on see kõige lihtsam osa ja need osad korraldusest, mida Seily nimetas, on sageli just need, mille taha lennukad ideed takerduvad.
Seily meenutab, et oli aeg, mil Keavas ei olnud jaanipäevigi ning kui tekkis soov korraldada, oli valla rahaline toetus peaaegu olematu. Nüüdseks on end oma südikusega tõestatud ning Seily nendib, et Keava MTÜ saab oma projektiga üha suuremaid toetusi ka vallalt. Eks ole aasta külaks valituks osutumine ka tunnustus ja tänu tehtud töö eest.
