Rapla vallavolikogu otsustas, et ei alusta läbirääkimisi Kohila vallaga piiride muutmiseks. 26. oktoobril arutas Rapla vallavolikogu Juuru piirkonna seitsme küla soovi liituda Kohila vallaga. Laual oli Kohila vallavolikogu ettepanek läbirääkimiste alustamiseks valdade omavaheliste piiride muutmiseks.
Kümme minutit enne koosolekut oli Rapla vallamaja saal rahvast täis ja inimesi tuli järjest juurde. Volikogu koosolekut olid tulnud kuulama ka seitsme küla esindajad. Päevakord tehti ümber ja põletavaim küsimus piiride muutmisest tõsteti esimeseks. Õhus oli tunda ärevust nii rahva kui ka vallavolinike seas.
“Tänane hääletus ei algata veel piiride muutmist, see algatab protsessi,” rõhutas volikogule vallavanem Piret Minn. Ta pidas silmas protsessi, mis tähendanuks täiendavaid analüüse, läbirääkimisi Kohila vallaga ning võimalikku rahvahääletust seitsmes külas. Eitav otsus tähendab, et seda ei järgne.
Punkti käsitlemine võttis volikogus enam kui poolteist tundi, millest suurem osa kulus volikogu liikmete mõtisklustele, kas nad on otsuse poolt või vastu. Just nimelt “mõtisklustele”, sest kahjuks ei olnud tegemist faktidel ja analüüsidel põhineva konstruktiivse aruteluga.
Erandiks olid vallavanema Piret Minni ja volikogu esimehe Rene Koka sissejuhatavad sõnavõtud, kus nad punkt punkti haaval tutvustasid külakogukondadega toimunud kohtumistel esile kerkinud põhiprobleeme.
“Üks märksõna, miks need probleemid on üldse päevakorda tulnud, on geograafia. Neile, kes seitsme küla inimestest käivad tööl kas Kohilas või Tallinnas, jääb arusaadavalt Kohila tee peale ja Rapla ei jää ja sellest tehakse ka paljud oma eraelulised valikud, mis on hästi mõistetav,” rääkis Piret Minn.
“Sellest tulenevalt, et sõidetakse sealt seitsmest külast palju tööle Kohilasse või Tallinna, käivad ka lapsed Kohila haridusasutustes, huvikoolides, huviringides ja meie valla määrused täna ei näe ette selleks toetuste maksmist, kui Rapla valla laps kasutab mõne teise valla teenuseid. Siin on lahendus lihtne. Määrused saab üle vaadata ja ma tunnistan ausalt, et me juba tegeleme sellega,” rääkis Minn, viidates ka töösolevale järgmise aasta eelarvele.
“Veel üks probleem – bussiliiklus. Rapla suunas on bussiliiklus küllaltki hõre, ka koolilaste jaoks. Meil on just startinud koostöö Põhja-Eesti Ühistranspordikeskusega, mis nii ehk naa nägi ette bussiliinide ülevaatamist. Järgmine nädal saame kokku kooli bussiliinide asjus ja arutame, milliseks nad peaksid kujunema järgmise aasta 1. septembriks. Ka siin on lahendus meie endi kätes ja see on tehniline küsimus,” selgitas Piret Minn.
Ta lisas, et kui need seitse küla peaksid liituma Kohila vallaga, siis tekiks samades küsimustes “peegelpilt”, sest neis külades elab ka lapsi, kes käivad Rapla koolides. “Siis tekiks küsimus, kas Kohila vald kompenseerib nende laste käimise Rapla haridusasutustes,” ütles Piret Minn. Ühe olulise punktina rääkis Minn ka sellest, et juhul kui seitse küla peaksid liituma Kohilaga, siis osa Pirgu ja Mahtra külast ei soovi seda ja paluks omakorda piiride ülevaatamist. “Ehk meil tekiks järelprotsess,” ütles Minn.
Volikogu liige Kalle Toomet küsis seejärel, kas on suheldud ka Kohila valla juhtidega ja mis on nende lähtekohad. Rene Kokk vastas, et tal pole mingit kontakti olnud ja Piret Minn mainis üht põgusat mõttevahetust Kohila vallavanemaga. Seega valdade omavahelist põhjalikumat suhtlust selles küsimuses pole olnud.
Seejärel algasid volikogu liikmete sõnavõtud ning hääletus, millega otsustati piiride muutmist mitte algatada – seda eelkõige põhjendusega, et probleemide lahendamist on juba alustatud.
Küsimus enesemääramisõigusest
Kõrvaltvaatajana jäi mulje, et volikogu liikmetel oli liiga vähe informatsiooni, millele toetudes oma otsust langetada. Näiteks ei esitletud analüüse, kus oleks välja toodud, kui paljud inimesed neist küladest käivad Kohilas/Tallinnas tööl ja kui paljud Rapla suunas. Samamoodi, kui paljud lapsed õpivad ühes, paljud teises piirkonnas.
Samuti ei tutvustatud reaalseid kalkulatsioone, kui palju aega ja raha kulub ühe või teise valla koolides käimiseks. Kui need näitajad oleksid olnud selgelt silme ees, saanuks volikogu liikmed teha piiride muutmise algatamiseks kindlasti teadlikuma otsuse. Kuna aga sellised analüüsid puudusid (või vähemalt volikogu koosolekul neid ei esitletud), langetati otsus puhtalt emotsioonide põhjal.
Seitsme küla kaasusest on saanud palju laiem sotsiaalne küsimus, mis näitab valusalt kätte ääremaastumisega seotud probleemid, alustades töökohtade puudusest, taristust, lõpetades haridus- ja transpordivõrguga, mille kõigi lahendamine ei ole kahjuks omavalitsuste kätes.
Lisaks on seitsme küla kaasusest saanud põhimõtteline küsimus kogukonna enesemääramisõigusest. Koosoleku pausil küsis üks külade esindajatest volikogu liikmelt Tarmo Lukilt: “Kes olete teie, kes te ei tunne mind ega minu peret, otsustamaks selle üle, mis on mulle parem?”
Samale viitas volikogu liige Urmas Tammemäe, öeldes oma volikogukaaslastele, et kui arvestatav enamus külades tunneb, et nad kuuluvad Kohilasse, siis ei peaks volikogu liikmed olema need väikesed jumalad, kes ütlevad, et te kuulute Raplasse.
*
Killukesi volikogu liikmete sõnavõttudest
Ilvi Pere: Pirgu külast on varemgi käidud Rapla poole kooli – Hagudi koolis, Vesiroosi koolis, ühisgümnaasiumis ja kõike on võimalik korraldada. Pirgu ja Seli küla on kõrvuti. Seli küla oli ka varem Rapla valla küla ja ka sealt käivad inimesed Raplasse oma lastega – kui vaja, sõidutavad ise, kui vaja, korraldame transpordi. Kõik on tehtav.
Mis puudutab huviharidust, siis suhtlesin kultuurinõunikuga ja ta ütles, et üksainuke avaldus on tulnud sealt küladest teemal: “Palun kompenseerida huviharidus, mida Kohilas kasutatakse.” See ei ole ka ju kokkuvõttes teema. /–/ Mina teeksin ettepaneku, et piiride muutmine ei ole lahendus, aga probleemid tuleb lahendada ja seda saame meie, volikogu liikmed, täna tagada ja jälgida, et need probleemid lahendatud saaks.
Urmas Tammemäe: Ma tahaks väga uskuda, et selles protsessis jõutakse kahepoolse tulemuseni ja küsitlus, mis on selle protsessi üks osa, näitaks tegeliku seisu ära. On selge, et kui on arvestatav enamus külades, kes tunnevad, et nad kuuluvad Kohilasse, siis ei peaks olema meie need väikesed jumalad, kes ütlevad: ei, te kuulute Raplasse. Kui keegi küsib, mis on arvestatav enamus, siis see ei ole kindlasti 51 ja 49%, vaid see pigem läheneb kahele kolmandikule ja kolmandikule – see probleem on tõsiselt õhus. Tõesti ma palun, arvestage, et see on protsess. /–/ Läbirääkimised on tänapäeval kõige normaalsem teema, kuidas üks arusaamatus meie elus kustutada.
Ilvi Pere: Minu jaoks on see piirkond tuttav. Ma olen väga tegelikult Juuru vallast lugu pidanud ja päris palju seal käinud spordiüritustel, kultuuriüritustel. Minu arvates on erakordselt kahju sellest, et see, mida Juuru vald on aastaid üles ehitanud, see kogukonna tunne – tõesti see identiteet, mida on öeldud, et Rapla vallal ei ole, Juurul see on. Kui see protsess tõesti jõuaks selleni, et see seitse küla eralduks, siis see protsess on pikk ja selle jooksul jõuab palju tülitseda, ja siis me lõhume selle kogukonna ära. Ja millest mul veel on kahju, millest ka volikogu liikmed peavad aru saama, on see, et Juuru vald on ühiselt ka igasuguseid objekte rajanud, näiteks Pirgu terviserada, mis on minu jaoks maakonna parimaid.
Ja seitse küla ei lähe nii, et inimesed lähevad, vaid kõik need objektid lähevad ka. Tõesti nagu mõtlemise koht. See protsess tuleb pikk. Esiteks tuleb ta kulukas. Ja kogu see ülesehitamine, mida Juuru vald tegi – see pole enam see. Näiteks kujutage ette, et Juuru rahvamaja, kuhu on harjunud kogu see Juuru piirkond kokku käima – ka Järlepa rahvas ja Pirgu rahvas – nad satuvad täiesti teise inforuumi. Siis enam see info, et Juurus ka midagi toredat toimub, enam nende inimesteni ei jõua. See on see identiteedi lammutamine.
Urmas Tammemäe: Inimestega ükshaaval rääkides ei ole sellist kogukonna laialiminekut vähemalt mina tunnetanud. Ma toonitan veel kord, me ei otsusta täna külade lahkumist.
Marina Runno: Kui me ütleme praegu kogu protsessile ei ja peatame täielikult, siis see ei lahenda nende piirkondade kogukondades olukorda – kodurahu ei tule.
