Märjamaa käsitöö- ja pärimushuviliste sõpruskond ehk MTÜ Wäega Wärk on võtnud sihiks ehitada alevisse oma maja, mida projektides nimetatakse aidaks. Krunt ja sellel olevad hooned ootavad uut algust. Tõsi, selleni on veel pikk tee käia, aga järjekindlus viib sihile.
Wäega Wärk on saanud kinnituse Leaderist, et neile eraldatakse toetus aida ehitamiseks, MTÜ-l endal tuleb kokku saada vajalik omaosalus. Selleks on korraldatud tuluõhtuid, kutsudes iga kord esinema nimekad artistid.
Eelmisel sügisel tuluõhtutega alustades oli külas Kihnu Virve pereansambel ja suupilliansambel Piccolo Pelimanid. Teisel korral tänavu veebruaris oli laval energiast pulbitsev Svjata Vatra ning 26. oktoobri õhtul iginooruslikud Kukerpillid.
Külalisteraamatu andmetel oli seekord osavõtjaid eelmistest kordadest pisut vähem, nii 90 ringis, kuid seltskond oli see-eest rahvusvaheline: peol olid ka Läti ja Leedu käsitöömeistrid, kellel koos meie käsitöölistega oli käsil ühine koostööprojekt. Külalised panid müügiks välja oma esemeid ja annetasid lahkelt oma töid ka oksjonile.
Õhtut juhtis Hannes Sassi koos ühe mutiga. Iris Haiba oli kehastunud selleks usinaks loomakeseks, kes maa all tegutseb. Koos viidi läbi oksjon ja anti õhtule hoogu. Uudse võttena toimus hakatuseks pimeoksjon, kus iga asi oli kotti pakitud ja keegi ei teadnud, mis ta lõpuks saab, on see siis moosipurk, sokipaar või miskit muud. Mõte nopiti üles Lätist ja sai omalt poolt pisut täiendust.
Selle peo üheks märksõnaks oli järelkasv, sest oma pillimänguoskust ja -lusti näitasid lapsed, kes Eve Burmeistri käe all mitmes valla koolis karmoškamängu õpivad. Marten Kaljas Kivi-Vigalast ja Sten-Martti Merjel Märjamaalt proovisid esimest korda koosmängu, luues nõnda kohvikus meeleolu, aga tunda oli ka poiste väikest võistlust, et kumma näpud nobedamalt liiguvad.
Tõeline lõõtspillifanaatik, 8-aastane Bert Laak Raplast tegi aga oma esimese ülesastumise koos Kukerpillidega. „Ei ole Eestimaa lõõtsakuningal Juhan Uppinil enam pikka pidu, siit tuleb uus lõõtsakuningas,“ ütlesid Kukerpillid Berdi mängu kohta.
Ike Volkov soovis, et noortel pillimeestel oleks samasugune siht silme ees nagu pärimusaida ehitamist korraldavatel prouadelgi. Pärast Kukerpille käisidki lapsed kordamööda laval pilli mängimas ja laulmas, seejärel läks järg üle kohalikele pillimeestele. Ja nagu eelmistel kordadel, läks lõpuks korralikuks jämmimiseks, kui laval olid lõõtsade ja kitarride kõrval rütmipillidena ka pesulaud ja jauram ning musitseerimisrõõm ajas üle ääre.
Lapsed tegutsesid kogu õhtu usinalt selle laua juures, kus sai jäätisepulkadest kõiksugu asju kokku liimida. Oluline on märkida, et nad ise juhendasid üksteist. Laste käsitöönurgas on käinud vilgas tegevus igal tuluõhtul. Üks ema küsis järgmisel päeval, kas jäätisepulki on veel saada, sest laps tahab asju juurde teha, kolme kausi valmistamisest ei saanud küllalt.
Tavakohaselt sai palju suupärast osta kohvikust ja õnneloosi kaudu anda ettevõtmisele täiendavat toetust. „Iga toetus on teretulnud ja olen õnnelik iga inimese üle, kes üle ukse astub,“ kinnitas üks Wäega Wärgi eestvedajaid Eve Burmeister. Tema sõnul on neid, kes on öelnud, et ei pea sellisel kujul rahakogumist õigeks, aga sellised inimesed ka tuluõhtule ei tule. Toetamine saab olla üksnes vabatahtlik.
Väljas oli tulevase pärimusmaja makett ja seinal hoone projekt. Seekordse tuluõhtu eesmärk oli koguda raha hoone põhiprojekti koostamiseks, mis valmib detsembris. Kui kõik sujub plaanipäraselt, võiks kevadel aidale nurgakivi panna.
„Iga õige tee saab alguse südamest. Oleme koos astumas teed, kaelas päritud pärlid,“ kirjutas Eve Burmeister pärast teist tuluõhtut, tänades Wäega Wärgi sõpru, kellel on julgust ettevõtmisse uskuda.
Pärast viimast tuluõhtut kõneles juba Wäega Wärgi ait: „Tõsi ta on, et ma ei ole veel sündinud ja ootan pikisilmi oma nurgakivi panekut, aga ka sündimata saab tunda, kuidas sinust hoolitakse. 26. oktoobril teoks saanud pereõhtul oli tegevust ja lusti hommikutundideni. Pildid minust olid seintel. Need on ilusad. Minust saab ilus, tarkust ja tegevust täis maja. Ma olen õnnelik, et minu tulevik nõnda paljudele Märjamaa ja Eestimaa kodanikele korda läheb. Eriline tänu kõikidele, kes leidsid aega minu tulevikust pajataval õhtul osaleda. Ah, olen õnnelik…“
