26. oktoobril tutvustati Tallinnas Kultuurikatlas Eesti metsanduse arengukava aastateks 2021-2030 algatamise ettepaneku koostamise hetkeseisu. Kuigi tegemist on juba kolmanda arengukavaga, tõdeti, et ükski senistest arengukavadest ei ole nii palju kirgi kütnud.
Ürituse juhatas sisse keskkonnaminister Siim Kiisler, kelle sõnul on 90% osas kokkulepe saavutatud ning 10% osas on eriarvamusi ja sõnastusi. Ta oli kindel, et erimeelsuste lahendamisega saadakse hakkama, ning toonitas, et ootab lahenduste väljapakkumist eelkõige teadlastelt ja ekspertidelt.
Inimesed on raiete pärast mures
Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse analüütik Maie Kiisel tutvustas sihtrühmade ootuste uuringut. Tema sõnul on kokku sattunud erinevad protsessid: kiired muutused metsakeskkonnas, mida inimesed on harjunud kasutama ja oma elukeskkonnaks pidama, kogukondlikus kasutuses olnud metsade erastamine ja ettearvamatu kohtlemine, küpse metsa suur osakaal, globaalne keskkonnakriis ja eneseteadlike sotsiaalsete liikumiste areng, sotsiaalsed pinged teistes sfäärides, nõrk tugisüsteem, mis aitaks metsakasutusega seotud erinevaid huvisid üksteisele lähendada, metsanduse pikaajalised traditsioonid ja väljakujunenud meeskond, kellel on vähene ettevalmistus koostööks teisitimõtlejatega.
Kiiseli sõnul on 77% inimestest raiete pärast mures, kuid 66% ei tea, mis metsas toimub. Metsa pärast muretsejad jagunevad kolmeks. Ideoloogiline mure on inimestel, kes vaatlevad metsaraiet osana suurematest globaalsetest protsessidest, mis toovad kaasa majandussurve loodus- ja kultuuriväärtustele. Kogemusliku murega inimesed tunnevad metsa muutusi omal nahal ning kõrvaltvaatajad on need, kes on debatist teadlikud, kuid neil pole oma arvamust välja kujunenud.
Probleemidena tõi Kiisel välja kohalikul tasemel metsaraiete ümber tekkinud konfliktide sagenemise ning usaldamatuse kasvu, samuti ökosüsteemi või ettevõtluskeskkonna ohtu sattumise, kogukonna loomupärase sideme katkemise metsaga, metsaga seotud ettevõtlusniššide arengu peatumise, elukeskkonna vaesumise ning piirkonna atraktiivsuse vähenemise, kui inimesed või ettevõtted lahkuvad. Metsaomanike probleemid on peamiselt väikeste metsade omanike piiratud võimalused oma metsa majandamisel.
Viie teadlase vestlusringis arutlesid arengukava ja metsanduse üle laiemalt keskkonnakorralduse professor Helen Sooväli-Sepping, teadus- ja innovatsioonipoliitika professor Kadri Ukrainski, maamajanduse ökonoomika lektor Raul Omel ja ökofüsioloog Arne Sellin.
Rohkem innovatsiooni ja puidu väärindamist
Ukrainski leidis, et arengukavas on liiga vähe innovatsiooni, mis peaks kindlustama selle, kui palju raha on meil oma riigi ülalpidamiseks. Tema sõnul paistab innovatsiooni vähesus ka Eestist väljapoole. „Rahvusvaheliselt viidatakse Eesti ja teiste Kesk-Ida-Euroopa riikidele, et me kasvame ainult kapitali intensiivistamise teel,“ tõdes ta. „Me ei kasuta selleks innovatsiooni ja ei ole pärast kriisi suutnud seda üldse kasutada. Teised tunnevad meie pärast muret, aga meie ise selle sees vaatame sellest mööda.”
Ukrainski tõdes, et suured ettevõtted hakkavad domineerima, kuid innovatsioonile on omane väike-ettevõtete domineerimine. Ta leidis, et metsanduse turg tahab pigem odavamat, mitte uudset.
Lisaks leidis ta, et metsanduse arengukavas on liiga vähe puidu keemilist töötlemist, kuigi teadlased on 15 aastat rääkinud, et seda valdkonda on vaja arendada. Sellest ka huvi teha tselluloositehas.
Ukrainski ennustas intensiivistuvat konkurentsi metsaressursi pärast. „Kuigi tundub, et metsa on Eestis hästi palju, hakkavad intensiivistuvad valdkonnad metsaressursi pärast rohkem konkureerima,“ tõdes ta. „Peame hakkama otsustama, milliseid tegevusalasid me valime. Pole imestada, kui pikemas perspektiivis mõned valdkonnad kaovad ära ja nihkuvad kusagile mujale, sest nad ei ole siin enam tasuvad.“
Võitlus maaelu kokkutõmbumisega on võitlus tuuleveskitega
Raul Omel Maaülikoolist rääkis maal elamise vähesest mõttekusest majanduslikus perspektiivis.
Tema sõnul peavad maal elamiseks olema tagatud töökohad ja sissetulekud, kuid primaarsektori tööhõive aina väheneb ning tootlikkus ja efektiivsus suurenevad. „Kui vaatame trende, töötas 15-16 aastat tagasi primaarsektoris – maamajanduses võrdkujuks – 38 800 inimest. Eelmise aasta seisuga 23 000 inimest, mis on maal elavate inimeste hõivest u 10%. Primaarsektori panus majandusse on samuti vähenenud.”
Ka leidis ta, et paljudes valdkondades ei ole mõtet väljaspool Tallinna ettevõtlust arendada. „Kui palju on meie elus neid valdkondasid, kus ettevõtjal oleks põhjust ettevõtlust alustada väljaspool Tallinna ja Harjumaad? Maaturism on üks nendest võimalustest ja saab seda natuke aidata.“
Kokkuvõtteks tõdes Omel, et maaelu väljasuremine on paratamatu. „Arenenud riikides, kuhu me teel oleme ja teeme kõik, et sinna jõuda, on linnastumise protsent 80. Seega ei ole mõtet võidelda vältimatu vastu.“ Ta tõdes veel, et kui inimesed maal saavad rikkamaks, võimaldavad nad lastele paremat haridust, see tähendab suuremaid valikuid elus ja need valikud on linnas.
Palli ei saa lüüa ühte väravasse
Ökoloog Arne Sellin leidis, et MAK-is on liiga vähe püstitatud kliimamuutustega kaasnevate probleemide lahendamisvajadust.
„Me kõik ju teame, et metsadel on tohutu roll kliimamuutuste leevendamisel, aga paradoksaalsel kombel on metsaökosüsteemid ise ühed neist kõige enim ohustatud süsteemidest,“ tõdes ta veel. „Paremini on kaardistatud probleemid metsa kliimamuutuse aeglustavast mõjust ja vähem tähelepanu suunatud sellele, kuidas kliimamuutused metsi mõjutavad.“
Tema sõnul on Eestis väikese territooriumi kohta palju erinevaid metsatüüpe, mille kohta ei ole piisavalt andmeid kogutud, ja pidas vajalikuks uurida ning kaardistada täpsemalt metsade süsinikubilanssi. Väga vähe on uuritud ka maa alla jäävat elustikku. „Eesmärk peaks olema kõiki Eesti metsi katva üldistava süsinikumudeli koostamine, mis arvestab ka majandustegevuse mõju süsiniku sidumisele,“ leidis ta.
Sellin pidas vajalikuks ühiskondliku kokkuleppeni jõudmist. „Meie raiemahud peavad olema väiksemad kui netojuurdekasv, kuid kas nad moodustavad 60-70-80%, ongi arukate valikute ja kompromisside küsimus,“ leidis ta. Tema soov on, et meie metsad oleksid struktuurilt ja vanuselt hästi mitmekesised, sest siis saavad nad täita kõiki ökoloogilisi, spetsiaalseid ja majanduslikke funktsioone.
Inimesed ei saa üksteisest aru
Helen Sooväli-Sepping leidis, et kultuurivaldkond on metsanduse arenguga väga tihedalt seotud ning aitab erinevatel osapooltel üksteisest paremini aru saada. Ta kritiseeris huvigruppidega arvestamata jätmist: „Eestis huvigrupid tasalülitatakse ühel või teisel moel ja see toimub sellel tasandil, et huvigrupid ei oska rääkida ekspertide keeles ja reaalteadlased ja eksperdid ei saa sellest aru. Sotsiaalteadlased võivad tõlkida seda keelt.“ Ta tegi ettepaneku muuta raieplaanid avalikumaks ja läbipaistvamaks. „RMK-l praegu demokraatlik protsess toimib, kogukondadega on toimivad arutelud kõrgendatud avaliku huviga raiete üle,“ leidis ta. „Kuid meil ei ole vastavat kaarti üleval, kus on kõrgendatud avaliku huviga alad! Kogukonna poole pöördutakse siis, kui hakkab toimuma raie. Juba see tekitab muret, et järsku on minu kogukond järgmine.”
Sooväli-Sepping tõdes, et metsanduse tulevik peaks olema strateegiliselt paika pandud kõikide valdkondade üleselt.
Säästva metsanduse võimalikkus puiduajastul?
Pärast teadlaste vestlusringi said kuueks minutiks sõna valitud ühenduste esindajad, kes pidasid oluliseks metsade säilitamist ja paremini majandamist, puidu kasutamise suurendamist ning rafineerimistehaste ehitamist.
Eesti Keskkonnaühenduste Koja esindaja Tarmo Tüür tõdes, et Eesti peaks minema üle säästva metsanduse kontseptsioonile, mis seisneb selles, et metsa kultuurilised, sotsiaalsed, ökoloogilised ja majanduslikud väärtused peaksid kõik olema võrdselt arvestatud. See ei tähenda, et kõige olulisem on raiuda palju jaksame, ja kui midagi jääb üle, teeme sinna terviseraja ja kaitseme loodust.
Linda-Mari Väli ühendusest Eesti Metsa Abiks tõdes, et raiemahud aina suurenevad ning inimestel ei ole võimalusi oma kodukoha metsade saatuse kujundamiseks. Ta tõi näites RMK lageraied Klooga metsas, mis viidi ellu hoolimata sellest, et üle 1000 inimese kinnitas oma allkirjaga vastuseisu raietele ning maastikuökoloog soovitas metsa püsimetsana majandada.
„On kõhedust tekitav, et keskkonnaministeeriumi, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu ja Erametsaliidu esindajad ei ole valmis säästva metsanduse ringkonna esitatud argumente isegi kaaluma, nagu oleksid õiged vastused neile juba ette teada,“ leidis Väli. „Praeguse kliimamuutuste ja ökoloogilise kriisi ajajärgul on meil vaja uut, keskkonnaga rohkem arvestavat kurssi, kuna senine intensiivne ressursikasutus hakkab kogu maailmas aina suuremaid probleeme põhjustama.“
Ando Eelmaa Erametsaliidust ennustas, et käesolevat sajandit hakatakse kutsuma puusajandiks, sest nafta tuleb toormena puiduga asendada.
„Kui asendame tooret, jääb sõelale tselluloos ja selle parim ja piisavas koguses kättesaadav allikas on puit,“ rääkis Eelmaa.
Eelmaa sõnul on Euroopa Liit seadnud eesmärgiks asendada täiendavalt üks protsent kogu maailma ehitusmaterjalide, plasti-, tekstiilitoodangust puiduliste saadustega ning selle saavutamiseks peab EL täiendavalt kasutusele võtma vähemalt 80 miljonit tihumeetrit puitu, mis tähendab ka 60 miljardit eurot täiendavat tulu.
Eeslid kahe põleva heinakuhja vahel
Peeter Vissak Eesti Loodusturismi Ühingust leidis, et kui loodusturismi kohaselt metsa regulaarselt kasutada, on see ressursina lõputu ning puutumatud parasvöötmemetsad tagaksid Eestile loodusturismimaana rahvusliku rikkuse.
„Meile meeldiks klassikalise metsanduse kombel olla koer heinakuhja otsas, aga paraku oleme nagu eeslid kahe põleva heinakuhja vahel,“ võrdles Vissak.
„Ühelt poolt maailmast metsad kaovad, mis on meile hea, sest see toob meile kliente, ja teisest küljest ka meie metsad kaovad, mis on probleem. Loodusturism on selline tegevusala, mis võiks ühte ressurssi kasutada regulaarse kasutuskoormuse korral praktiliselt lõputult ja seetõttu on mets kui ressurss meie töövahend ja samas tööobjekt.“
Vissaku sõnul peaks Eesti metsadest kaitse all olema vähemalt 25%, millest pool on range kaitse all, ning majandusmetsades tuleks rakendada jätkusuutlikku mudelit, mis tähendab piiranguid lageraietele ning rohevõrgustiku säilimist siduvate maastikega ning vähenenud raieringi, et vältida tundlike liikide häirimist ja elimineerimist.
Marek Kase metsa- ja puidutööstuse liidust tõdes, et kliimamuutuste alased raportid tekitavad meis hirmu ning hirmu najal on lihtne üles ehitada vastandumist. Tema ettepanek oli muuta Eesti isemajandavaks roheriigiks, kasutades selleks peamiselt puitu, ning samal ajal tuleks suurendada Eesti metsarikkust ning toota väärtuslikku metsa.
