Kui Drakadeemia korraldatud Eesti esimese loovkirjutamiskonverentsi “Mis on hea teksti valem?” registreerimine kuu varem algas, ei oodanud nad, et huvi nii suur on. Paika pandud osalejate arv oli esimese 16 tunniga kolmekordselt ületatud.
Kuigi tundub, et loovkirjutamine on nišiasi, kõnetab see tegelikult paljusid. Loovkirjutamise õpetajaid on viimastel aastatel aina enam, kuid koostöö nende vahel on nõrk. Drakadeemia loovjuhi Siret Campbelli sõnul oligi nende eesmärk 26. oktoobril toimunud konverentsil tuua kokku nii loovkirjutamise õpetajad kui sellest huvitujad. Kriitikud on küll öelnud, et loovus on midagi, mis on kaasa sündinud, kuid Campbell sellesse ei usu ja seetõttu tekkis kümme aastat tagasi Drakadeemia, mis õpetab näidendite, stsenaariumite ja proosa kirjutamist.
Esimeseks ettekandeks oligi teatriteadlase Madli Pesti “Drakadeemia 10 aastat”, kus ta lahkas, miks Drakadeemia on olnud nii edukas. Märksõnadena tõi Pesti välja: praktiline lähenemine, koostöö ja individuaalne tagasiside. Kursuse lõpus valmib igal osalejal viimistletud tekst ja väga mitmed kursustel osalenud on saavutanud kirjutamiskonkurssidel häid tulemusi.
Loovusest täpsemalt rääkis Airi Liimets oma ettekandes “Loovusest ja loovuse õpetamisest”. Liimetsa seisukoht oli, et tegelikult räägitakse meil loovusest liiga palju. Loovaks sildistatakse peaaegu kogu tegevus, mis on tavapärasest aktiivsem.
Loovust lähemalt uurinud psühholoogid on teada saanud näiteks, et loovus ja andekus ei pruugi omavahel üldse seotud olla ning loov inimene keskendub protsessile, mitte eesmärgile. Selleks, et protsessi saaks nimetada loovaks, peab see sisaldama nelja faasi. Kõik algab info kogumisest, sellele järgneb inkubatsioon, mille käigus info settib. Kolmas faas on taipamine, pärast mida tuleb avastatu kirja panna. See faas on loova inimese jaoks kõige tüütum.
Filosoofilisest vaatenurgast lähtudes aitab loovusele kaasa oma surelikkusega leppimine ja vaikuses olemine. “Vaikuses hakkame tõeliselt mõistma kunstide sõnumit, oma surelikkust, seost teiste inimestega ja olemise olemust,” seletas Liimets lahti vaikuse tähtsuse.
Läti dramaturgi Lauris Gundarsi ettekanne “Ja siis ma kohtasin oma isa ehk Kõige tähtsam on tegelane” läks detailsemaks ja andis neli olulist punkti, mida tegelast luues tähele panna. Esiteks vanus, teiseks tema päritolu ehk juured, kolmandaks elukutse ja neljandaks unistus. Iga lugu algab sellest, et tegelane teeb sammu oma unistuse poole. Nii et kõige olulisem on leida tegelase see unistus, mis on peaaegu saavutatav, kuid mis nõuab pingutamist.
Paneeldiskussioonis osalesid Meelike Saarna, Jim Ashilevi, Siret Campbell ja Margit Keerdo-Dawson. Vestlust modereeris Mihkel Seeder. Diskussioon algas mõttekäigust, et kui tahad hästi kirjutada, siis tuleb palju lugeda. Samuti tuleb palju harjutada. Inspiratsioon peab leidma sind tööd tegemast, selle ootamise peale oma kirjanikukarjääri üles ei ehita. Igal kirjutajal tekib aga aeg-ajalt blokk, millest ülesaamiseks soovitati näiteks koguda rohkem infot teema kohta. Ühteainsat soovitust anda aga ei saa, kuna iga teos nõuab oma kütust. Lisaks soovitati anda oma kirjutisi kellelegi lugeda.
Iga osaleja sai valida endale viie töötoa hulgast kaks, kus teemale läheneti veelgi detailsemalt ja praktiliselt. Peale inspireerivaid töötube kokkuvõtteid tehes tuli tunnistada, et kuigi me oleme kõik erinevad, on kõigil kirjutajatel samad probleemid ja mured, mida me sageli ei julge tunnistada.
Kokkuvõttes võib öelda, et hea teksti valem on kirglik suhtumine oma ideesse, pidev ja põhjalik töö ning kõrvalseisja kriitiline pilk.
