Mai alguses avas Raplas oma praksise loomaarst Rika Mölder. Tõuke hakata FIE-ks andis naisele arusaamine, et aeg selleks on nüüd küps. Ta on väikeloomaarstina töötanud juba 17 aastat, kuuludes ka Eesti Väikeloomaarstide Seltsi liikmete hulka.
Uues kohas on ta kenasti vastu võetud, kuid ikka leidub neid, kellel on koha leidmisega aega läinud. Rika ütles naerdes, et siiamaani on ka selliseid külastajaid, kes imestavad, et just tema seal loomaarst on.
Kõige keerulisem on leida üüripind
„Mõtlesin, mida on inimesel kõige rohkem vaja, kui ta hakkab ise ettevõtjaks. Vaja on kolme asja – tahet, energiat ja algkapitali,“ ütles Rika. Kuigi alustav ettevõtja saaks algkapitali jaoks taotleda ka toetust, olid Rikal selleks säästud. Tema jaoks oli oluline, et ta saab oma kohaga alustada kohe, kui eelmises töökohas lõpetas, ja ei pea hakkama läbima koolitusi ega tegema projekte. Naerdes sõnas ta, et on nüüd justkui ühemeheorkester – ise on ta õppinud raamatupidamist tegema, ise koristab, ise tellib kauba ja maksab arved.
Samas on oma praksise alustamisel ja vedamisel suur roll mängida Rika perekonnal. Tal on neli last, kes kõik on nüüdseks täisealised. Väikeste laste kõrvalt ei oleks Rika suutnud ettevõtjaks hakata. Nüüd on aga lapsed talle toeks, aidanud praksise ruumides remonti teha ja sisustada. Kunagi kuulusid need ruumid Estoplastile ja ei olnud pikka aega kasutuses ning Rika sõnaski, et mitmed nende pere õhtud läksid ruumide remondi peale.
Omaette kadalipp oli aga üldse sobiva üüripinna leidmine. Rika hoidis küll kinnisvaraportaalidel pidevalt silma peal, kuid igasuguste üüripindadega on Raplas kitsas. Praksise asukohal on veel oma nõudmised, nii et paljud pinnad jäävad kohe valikust välja. Loomaomanik peab saama tulla autoga ukse ette ning parem on, kui loomaarst ei asuks mõnes ostukeskuses, kuna paljud loomad ei taha läbi lärmakate ruumide minna. Samuti ei ole teine korrus hea variant, sest kassipuuriga saab küll teisele korrusele minna, kuid taltsutamatu koeraga mitte.
Selleks, et oma südamesoovi täita, tuleb ise aktiivne olla ja Rika on selle ehe näide. Kuna kuulutustest ei olnud kasu, hakkas ta mööda Raplat käima ja uurima, milline koht võiks talle sobida. Kui ruumid leitud, tuli järgmisena leida omanik ja selleks pidi jällegi otsima ja uurima.
Praegu on Rika rahul, et ta oma praksise jaoks lõpuks koha leidis. „Ma olen väga-väga õnnelik, et selle sammu ette võtsin ja ettevõtjaks hakkasin. Soovitan kõigil, kes veel kahtlevad, see samm ikkagi teha,“ julgustas Rika teisigi ettevõtluse radadele astuma.
Ettevõtte laiendamise peale Rika mõelnud pole, kuigi vahel on tal klientide rohkuse tõttu tunne, et ta vajaks abilist. Samas on ka selliseid päevi, kus praksises on väga vaikne. Ei teagi, kas klientide arvukus oleneb kuuseisust, kuid kindel on see, et ilus ilm toob lemmiklooma omanikke rohkem kodunt välja ja ka arsti vastuvõtule.
Loomaarsti töö on koostöö lemmiku omanikuga
Seda, et temast loomaarst peab saama, teadis Rika juba päris noorena. Gümnaasiumi lõpetades oli Rikal soov selge ja siht silme ees. Ametit õppima läks ta Tartusse, kus astus EPA-sse (nüüdne EMÜ) ja lõpetas selle aastal 1993.
Eriala valikul peab Rika oluliseks, et see oleks hingelähedane. „See peab olema südamesoov ja kutsumus,“ lisas ta. Oma töös ei ole tal suuri takistusi ette tulnud. Rika sõnul ei olegi loomaarsti amet ühe inimese töö, see on siiski koostöö loomaomanikuga. „Inimesed on tavaliselt väga koostööaltid ja väga hoolivad oma looma suhtes. Kui ongi mingi tõrksus, tuleb lihtsalt rohkem inimesega suhelda, selgitada ja leida kompromiss.“
Küsides Rikalt selle kohta, millised on peamised probleemid, millega inimesed oma lemmikuga tema poole pöörduvad, vastas Rika, et õnneks on palju profülaktilisi töid. „Viimasel ajal pöördutakse võimalikult vara loomaarsti poole. See on just viimaste aastate hea näitaja.“
Loomaarsti poole pöördub palju loomaomanikke, kelle lemmikul on näiteks nahaprobleemid või seedehäired. Rika teeb ka kirurgilisi protseduure. Näiteks on ta teinud uues kohas juba kolm edukat keisrilõiget koerale. Sama protseduuri on ta ka kassile teinud, kuid Rika sõnul on kassidel koertest märksa harvem poegimisprobleeme. „Kuid kaklushaavu märgatavalt sagedamini kui koertel,“ lisas Rika naerdes juurde.
Lõbusad on loomaarsti jaoks need momendid, kui näiteks kutsikad saapapaelu sikutavad ja musi annavad. Kuid loomaarsti ameti juurde käivad paratamatult ka kurvad hetked. Näiteks kulgevad pisinäriliste haigused nii kiiresti, et nad jõuavad arsti juurde sageli liiga hilja. Samuti võib juhtuda, et kassil on pojad üsas surnud enne arstiabi saabumist ja arstil jääb vaid üle poegade eemaldamisega päästa emakassi elu. Kõige ebaharilikum kogemus on Rikal olnud roheleeguani steriliseerimine. Kuigi probleeme loomaga ei olnud, oli omanik ukse taga valmis narkoosist ärkavat looma taltsutama.
Kõige ebameeldivamad on loomade jaoks need hetked, kui nad tulevad valudega ja peavad ära kannatama selle mõne hetke, kuni arst valutavat kohta uurib. Vahel tundub, et nii mõnigi loom saab aru, kui loomaarsti juurde minek käes on ja põtkib sellele vastu. See tuleneb aga Rika sõnul sellest, et omanik ise annab oma käitumisega selleks signaali. Näiteks kui õuekass on vaja steriliseerimisele viia ja omanik teda uksel väga nõudliku ja teistsuguse häälega kutsub, saab kass väga hästi aru, et midagi ebamugavat on tulemas ja ega ta end siis kätte anna. „Tavaliselt on omanik ise ärevil ja see kandub ka loomale edasi,“ selgitas Rika.
Üks tavalisemaid protseduure, mida loomaarsti juurde tegema minnakse, on lemmiku vaktsineerimine. Haigused, mille vastu vaktsineeritakse, on kassidel ja koertel erinevad. Näiteks vaktsineeritakse koeri koerte katku, hepatiidi, parvoviiruse, paragripi, leptospiroosi ja marutaudi vastu. Ka inimeselt võib loomale miskit nakkuda, enamasti just parasiitaarhaigused, mida jalanõudega väliskeskkonnast tuppa tuuakse.
Kui kass on tihti haige, võib kahtlustada, et tal on FIV, mis on sarnane inimeste HIV-iga, kuid kuna see on liigispetsiifiline, siis inimesele see ei nakka. Enamasti nakatuvad sellesse tänavakassid omavahel kakeldes, kuid hea hoolitsuse korral ei pruugi see haigus Rika sõnul endast märku andagi.
On inimesi, kelle arvates on korteris lemmiklooma pidamine tema piinamine. Rika sõnab selle kohta, et ta ei leia korteris looma pidamises midagi halba, kui tema eest hästi hoolitsetakse ja loom stressis ei ole. „Korteris võib end halvasti tunda näiteks selline kass, kes on suurest vabadusest sinna suletud. Kuid kui võtta selline kassipoeg, kes on kodus sündinud, kes ei tea muud maailma, on ta lemmikloomaks väga hea. Ta ei teagi muud tahta ja tal ei tule stressi, mida võib üle elada selline loom, kes on enne elanud väga vaba elu.“
Stressi teema viib meid küsimuseni, kas loomadel on tänapäeval rohkem stressi, kuna inimestel endal on pidevalt kiire ja stressitase kõrge. „Ma arvan, et loomade stress on ka varem olemas olnud, seda lihtsalt ei teadvustatud nii palju. Ei mõeldud selle peale, et sellest võib ka haigeks jääda,“ vastas Rika.
Stress võib kassidel põhjustada näiteks kuseteede haigusi ja erinevaid käitumishäireid. Mida aga kassi stressi vastu teha saab? „Kassiga tuleb tegeleda, täiendavalt temaga mängida ja jalutada õues rihmaga,“ jagas Rika õpetusssõnu.
Kodu täis koeri
Oma esimese koera sai Rika siis, kui ta oli 12, suure lunimise peale ja puhtjuhuslikult. Rika tädi tahtis omale kollit ja emal oli õnnestunud kutsikas saada, kuid emane, ja seda tädi ei tahtnud. Nii jäi koer Rika perele, saades korralikult koolitatud ja käies näitustel esinemas.
Koerapisik jäi aga Rika sisse edasi ja hetkel on tal kodus kümme koera, tõugudeks pikakarvaline collie ja welsh corgi pembroke. Rika tegeleb koerte kasvatuse ja aretusega, kuuludes ka Eesti Kennelliitu.
Koertega tegelemisele aitab kaasa terve pere ja kõik koerad korraga koos ei ole ka, nii et probleeme nende läbisaamisel ei ole olnud. Peale koerte on Möldrite peres ka üks kass, kes Rika sõnul on muidugi kõige kuningas.
Küsimuse peale, kas töö ja oma koerte kõrval vaba aega ka jääb, nendib Rika naerdes, et ega jäägi. Lisaks on Rika ka Paluküla Klubi juhatuse liige. Klubis on aktiivselt tegevad Rika pojad, kes lumelauavõistlusi veavad. Kuigi lapsed on juba suured ja neil on oma tegemised, on need kuidagi ikka kattuvad. Nii on Rika tütar Liisi neljapäeval, kui intervjuud teeme, praksises abiks.
Kuidas Liisi suhtuks sellesse, et vanemad veel mõne koera juurde võtaks? Liisi vastas, et üks või kaks koera ei muudaks selle juures, mis juba olemas, enam mitte midagi. „Minu arust on meil alati selline hea number koeri kodus olnud,“ sõnas Liisi ja lisas, et kui keegi on temalt koerte arvu küsinud, on ta alati vastanud, et umbes kaheksa ja et ta ei kujutaks ettegi, et neil vaid üks koer oleks.
Selleks ajaks, kui Rikaga intervjuud teeme, on tal kokku lepitud ka üks vaktsineerimine. Süsti tuli saama Gaidi Aasale kuuluv bernhardiin, keda nähes tuli lapsepõlvest kohe meelde klassikaline film „Beethoven“. See suur mürakas kandis aga väärikat nime Kindral ehk hellitavalt Kinnu. Kuigi juba praegu suur, 85 kilo, kasvab Kindral veelgi, kuna ta on alles aastane. Rika sõnas Kindrali kohta, et ega ta muidu oleks nii suure koeraga niivõrd sõbralik, kuid Kinnut teab ta juba väiksest peale. Rika õpetas Kinnut Lelles koertekoolis ja nüüd on Kindral Eesti Junior tšempion.
Huvilistele teeb Rika koertekooli Lelles ka edaspidi. Muidu peaks koertekooli sõitma liiga kaugele. Selleks, et koertekooli teha, peab huvilisi olema vähemalt üks. Rika on ka Meie Lelle Seltsi liige, millega toetatakse erinevaid kogukondlikke projekte.
Vahepeal on Kinnu üle nuusutanud puuri, kus kass sees olnud, jaganud oma tähelepanu siia ja sinna ning mängleva kergusega saanud Rikalt oma vajaliku vaktsiini kätte.
Näha on, et loomad saavad Rikaga hästi läbi ja hea meel on tõdeda, et selline inspireeriv ja naerusuine loomaarst on just siinseid lemmikuid tohterdamas.
