Viimasest sanditamas käimisest on mul möödas enam kui kümme aastat. Traditsioonid aga ei ole elujõulised, kui neid kellelegi teisele edasi ei õpeta. Ei saa ju lasta halloweenil meie tavadest võitu saada! Nii võtsin sel aastal kätte ja läksin lastega marti jooksma.
Kui lastele umbes nädal enne mardilaupäeva teatasin, et me lähme marti jooksma ja ma pärast kirjutan sellest, hõiskas väiksem tütar Emma rõõmust ja teatas, et tema tahab kindlasti hunt olla, kuna ta oskab väga hästi ulguda. Küsimusele, kas ta mõnda laulu või tantsu ka oskab, vastas laps, et ei, tema on lihtsalt hunt ja kõik. Suurem tüdruk Eliise hakkas plaanist kuuldes aga hoopis nutma ja teatas, et tema keeldub kategooriliselt marti jooksmast. Selgus, et põhjus peitub eelmises aastas, kui ta koos sõbrannadega käis jooksmas ja sai vaid kaks õuna. Ohkasin, mõeldes selle peale, kui suur töö mul ees seisab.
Kelleks end riietada?
Ma tänan õnne, et selleks aastaks oli kokku pandud väga informatiivne sandistamisele suunatud lehekülg mardipaev.com, kust ideesid koguda. Registreerisin meid kolme ära ja kuna midagi paremat pähe ei turgatanud, saime endale nimeks RaKoMa, ehk Rapla Kolm Marti. Pärast registreerimist potsatas postkasti ka “Hakkame santima!” festivali Lääne maakonna mardipäeva kuraatori Jaan Sudaki kiri koos mardipäevakombestiku ankeetküsitlusega. Kogutud pärimus rändab edasi Eesti Rahvaluule Arhiivi.
Mardipäevaks ettevalmistusi tehes oli esimene küsimus, milliseks tegelaskujuks me end maskeerima peaks. Peale mardiisa ja mardiema võib martide perekonda kuuluda näiteks karu, sokud, hobune, kotimees, raha-ajaja, sabakeerutaja, pillimees, toonekurg, hani ja kroogutill. See viimane tähistab kohalikku krokodilli.
Lisaks saab end maskeerida mõne ameti esindajaks, näiteks kaardimoor, madrus, korstnapühkija ja tohter. Laulmise ega tantsimisega ei ole ma väga sinasõber, nii et kaardimoori amet tundus mulle sobivat, kuna tarokaardid on mul kodus olemas.
Riietuse suhtes andis lehekülg soovituse külastada Sõbralt Sõbrale poodi, kus eraldi leiunurk mardiriietuseks olemas. Leidsingi enamiku vajaminevast just sealt poest, kuigi mitte sellest leiunurgast.
Emma hundikostüümi jaoks leidsin karvase vesti ja läki-läki, Eliise otsustas pärast riidest kitarri leidmist pillimeheks kehastuda. Endale suur seelik, taskutega sall ja kübar ning kaardimoor oligi peaaegu valmis. Võrdlemisi viimase hetkeni ei suutnud ma otsustada, kas nägu ära värvida või kanda maski. Kuna õigeid näovärve kodus pole, otsustasin maski kasuks, mis sai küll võrdlemisi rohmakalt ja kiiresti tehtud. Ei andnud võrreldagi hoolega tehtud hundimaskiga, mille õhtu varem Emmale lasteaias kandmiseks kaasa tegin. Kinnitasin enda maski külge veel ka lõngu, nii et peale mardiema, kaardimoori ja kotivana (moonakott oli mu käes) sain ma end ka habemega naiseks nimetada. Eliise aga keeldus igasugusest maskeeringust, piisas sonist ja sallist. Moosisin mis ma moosisin, kuid selle valiku juurde ta jäi.
Peale meie kolme oli meil tegelikult üks kaaslane veel. Traditsiooniliselt on martidel kaasas käinud mardihani, aga meie kaaslaseks sai pingviin. Eks olnud me ju kaugelt maalt tulnud ja miks mitte endaga mõni eksootilisem tegelane kaasa võtta. Kui kroogutill võib olla, siis miks mitte ka pingviin. Mardiriideid ostes jäi küll see pingviin lapsele kohe silma, kuid millegipärast jäi see esimese hooga ostmata. Nii et järgmine päev tuli spetsiaalselt selleks veel tagasi minna.
Kas üldse lähemegi sanditama?
Kõige keerulisem oli välja mõelda, millised oskused on need, mida me martidena esitleme. Laste peale ma väga lootma ei saanud jääda, kuna olen varemgi näinud, kuidas algne vaimustus mõnest esinemisest asendub häbelikkusega ja paneb suu üldse lukku. Seetõttu panin põhirõhu tarokaartide ladumisele ja mõistatustele. Viimaste jaoks lappasin ikka tükk aega erinevaid folklooriga seotud lehekülgi. Valisin välja sellised, mille vastused oleksid võimalikult lihtsad. Ei tahtnud hakata küsima mõistatust, mille vastus on midagi sellist, mida enam ei kasutata.
Enamasti osati päris hästi küsimustele vastata, eriti kui natukene vihjeid anda, kuid küsimusele, mis on nii õrn, et isegi tema nime ütlemine teeb selle katki, ei osanud keegi õigesti vasta. Vastus on vaikus.
Lisaks oli meil kaasa võetud väike purk õnnetoovate lausetega ja riisi, et seda maha puistates pererahvale ikka tervist, õnne ja kõike muud vajalikku tuua.
Eelnevalt olin kokku leppinud, millistesse peredesse mardisanti jooksma minna võib. Seda põhjusel, et lastele ei jääks põhimõtteliselt esimese sanditamise järel ebameeldivat tunnet mõne mitteavaneva ukse pärast. Uurisin ka sanditamise lehel end siinkandis registreerinute andmeid, kuid nende hulgas ei olnud ühtegi sellist, kelle asukoht oleks olnud piisavalt lähedal.
Ettevalmistus on kõige olulisem
Terve reedese päeva tundsin, kuidas minusse hakkab aina enam lavanärv sisse tulema. Sellist ärevust tundsin ilmselt viimati siis, kui koolinäidendis punamütsikese vanaema pidin mängima. Kirjutasin veel enda jaoks välja ainsa mardilaulu sõnad, mida me Eliisega poole laulu ulatuses peast teadsime. On küll väga põnevaid erinevaid mardilaule, kuid nende õpetamist ja õppimist oleks ma pidanud alustama umbes kuu varem.
Umbes pool tundi enne plaanitud väljasõitu tekkis aga olukord, kus kummalgi lapsel ei olnud tuju marti jooksma minna, suurem läks korraks magamagi. Mõneks hetkeks tuli täielik ahastus peale, et kuidas me jätame minemata, ma olen meid ju kirja pannud ja lubanud sellest kirjutada. Lasin suuremal lapsel puhata ja näitasin Emmale senikaua õppevideosid sellest, mida mardid tegema peavad. See aitas lõpuks õige meeleolu loomisele kaasa ja selleks ajaks, kui ta riidesse sain, oli ka Eliise tuju parem.
Kokku käisime läbi neli peret, kaks Raplas ja kaks Kodilas. Sõites mõtlesin selle peale, et polegi kunagi sanditamiseks nii kaugele sõitnud. Ega rohkem kodusid ja kaugemale minekut olekski lapsed välja kannatanud.
Meid lasti muidu veel enne sisse, kui oma laulu lõpuni olime laulnud, aga viimases kodus tuli sissesaamiseks telefon välja otsida ja märku anda, et kolme mardi varbad hakkavad juba päriselt külmetama.
Mu kartused laste esinemise suhtes osutusid tõeks ja nende repertuaar jäi terve õhtu jooksul napiks. Eliise oli küll välja mõelnud ühe väikese laulu, kuid õhtu edenedes muutus Emma üha häbelikumaks ja peale ulgumise ei kostnud tema suust midagi ja sedagi vaid ukse taga sissesaamist oodates. Pärast ta küll tunnistas mulle, et ta oleks nõus olnud esinema siis, kui me oleks läinud mõne tema lasteaiakaaslase juurde santi jooksma.
Saagiga, mis koosnes kommidest, õuntest ja mandariinidest, jäid lapsed rahule. Kui uurisin, mis neile enim sanditamise juures meeldis, sain vastuseks, et enda maskeerimine kellekski teiseks.
Kui mõelda, mida oleks saanud paremini teha, oleks olnud mõistlikum minna suurema seltskonnaga. Niimoodi oleks suurem tõenäosus, et kui kellelgi lavakramp tekib, keegi ikka mõne laulu, tantsu või mängu teeb. Rohkem tuleks end järgmiseks korraks kurssi viia vanaaegsete kommetega ja ehk mõelda mingi tänapäevane vimka neile juurde.
Alles koju jõudes taipasin, et nii mõnigi rituaal ununes täitsa ära ja ühtegi mängu ei jõudnud ka teha. Parajalt hädas olime nii mina kui ka Emma oma maskidega, nii et teinekord on mõistlikum nägu ära värvida. Kokkuvõtvalt võib öelda, et sanditamine on miski, milleks tuleb korralikult valmistuda.
