Ukrainast pärit Farid Azizov (24) on Kohilas ja Hageris töötanud vabatahtlikuna aasta aega. Koju tagasi sõidab ta laupäeval, 1. detsembril. Raplamaa Sõnumid istus temaga laua taha ja uuris, kuidas aasta on möödunud. Nagu näha, võtab Azizov selle aasta kokku positiivsetes toonides. Kohe nii positiivsetes, et tal tekkis soov tulla Eestisse püsivalt elama.
Samuti tegime juttu sellest, mis tunnetega naaseb ta oma kodulinna Mariupolisse.Teatavasti asub see Ida-Ukraina konfliktikolde lähedal ning oli konflikti esimestel nädalatel ka separatistide käes. Azizov ütles, et ta koges sel ajal ka hirmsaid hetki, ent praeguseks on tavapärane elu taastunud. Ometi ei taha ta enda sõnul tervet oma elu sünnilinnas veeta. Seega kaalub ta tõsiselt varianti tulla koos oma elukaaslasega elama Eestisse. Selleks tuleb leida sobiv töökoht. Ideaalis võiks see puudutada ajaloo ja arheoloogia valdkonda, sest just nendel erialadel on Azizovil kõrgharidus.
Oled aasta aega elanud vabatahtlikuna välisriigis. Kui keeruline see sinu jaoks on?
Farid Azizov: Ei saa öelda, et see oleks keeruline. Tööd oli muidugi palju, aga samas oli see põnev. Pigem ütleks, et see oli minu elu parim aasta. Kui oled veel noor, tuleb korda saata midagi erilist. Otsustasin sellest projektist osa võtta, sest tundsin, et vastutus olla täiskasvanu on peagi käes. Ma ei tunne üldse, et oleksin selle aasta raisanud. Vastupidi, olin siin rõõmuga. Tahan tänada kõiki, kellega siin olin.
Miks valisid just Eesti?
Arutasin seda hiljuti teiste vabatahtlikega ja nad küsisid olulise küsimuse – kas mina valisin Eesti või valis Eesti minu? Pigem tunnen, et Eesti valis minu.
Kuidas nii?
Esitasin mitu avaldust erinevatele EVS-i (Euroopa vabatahtlik teenistus) projektidele ja esimese vastuse sain Eestist. Kaks nädalat hiljem sain juba kinnituse. See toimus kõik suve jooksul, aga ülejäänud vastused sain alles oktoobris. Siis olin juba Eesti kasuks otsustanud.
Aga kas sina valisid Kohila või valis Kohila sinu?
Ma arvan, et Kohila valis minu. Otsisin Google’i kaudu Kohila kohta infot ja jõudsin lühikese Wikipedia artiklini. Sellest minu jaoks piisas.
Mis olid sinu ülesanded siin?
Kaks päeva nädalas töötan Sipsiku lasteaias, ühe päeva olen siin Kohila avatud noortekeskuses (KANK) ja kaks päeva Hageri noortekeskuses. Erinevate ürituste korraldamisel olen samuti aidanud.
Kas lasteaias keelebarjääri ei tekkinud, kui lastega suhtlesid?
Nad on kuue-seitsmeaastased ja mõned neist teadsid juba ingliskeelseid sõnu. Üks laps oskas vene keelt ja temaga oli lihtne suhelda. Tema aitas ka mõningaid sõnu tõlkida vene keelest eesti keelde. Õpetajad aitavad samuti. Nemad räägivad nii inglise kui ka vene keelt. Olen natuke ka eesti keelt õppinud.
Kas su emakeel ongi vene keel?
Tegelikult on emakeel ikkagi ukraina keel, aga ma oskan mõlemat. Elan Ida-Ukrainas ja enamik inimesi räägivad mõlemat keelt.
Mis puudutab sõjalist konflikti Ida-Ukrainas, siis ma loodan, et sinu lähedaste ja perekonnaga on kõik korras.
Jah, on küll. Nad on turvalises kohas.
Kas sa sõjategevust oled seal näinud?
Olen küll. Elan Mariupoli linnas ja see on umbes viiskümmend kilomeetrit rindejoonest. Ma nägin oma silmaga päris palju. Raske oli.
Kas see hirmutas sind, kui sina ja su pere olid rindejoonele nii lähedal?
Alguses küll. Umbes aasta aega, kui see konflikt alguse sai. Hirmus oli vaadata, kuidas separatistid meie linna okupeerisid. Selline tunne oli, et Ukraina riik jättis meid maha. Tundus, et olime ühe sammu kaugusel pankrannikust. Kui sa oled normaalne inimene ja roosasid prille ei kanna, siis näed, mis seal tegelikult toimub. Kõige hirmsam oli 2014. aasta augustis, kui Ukraina väed tulid Mariupolisse tagasi. Tekkis ohtlik hetk. Separatiste väed olid ainult kahekümne kilomeetri kaugusel linnast.
Nüüd, kui sellele sündmusele tagasi vaadata, see enam nii hirmus ei tundugi, sest midagi muuta enam ei saa. Palju raskem oli oodata, et midagi hirmsat võib juhtuda. Aga kui Ukraina sõdurid juba tagasi linnas olid, taastus ka turvatunne. Nüüd on normaalne elu taastunud. Inimesed käivad tööl, lapsed koolis ja lasteaias. Linnapildis on Ukraina sõdureid küll näha, aga see on pigem hea.
Sa sõidad 1. detsembril Ukrainasse tagasi. Kas sa tunned end seal turvaliselt?
Jah, tunnen küll. Ma usun Ukraina armeesse. Nad kaitsevad meid. Aga kui sa juba küsid, siis tegelikult ma koju tagasi minna ei taha. Ma ei taha tervet oma elu sünnilinnas veeta. Kui aus olla, siis tahaksin tulla tagasi Eestisse. Ennekõike sõltub see sellest, kas ma leian siin tööd. Suvel käis mu tüdruksõber Kohilas külas ja me sõitsime Eestis ringi.
Kas sa kujutad ette, et võiksid koos oma elukaaslasega Eestisse kolida?
Jah, ma usun sellesse. Väga loodan, et see juhtub. Selleks pean kindlasti Eestis töökoha leidma.
Kui palju oled sa Eestimaad näinud?
Mõne saare peal ei ole veel käinud ja Narvas ka mitte. Haapsalu, Võru, Põlva, Viljandi, Tartu, Pärnu – nendes kohtades käisin ja nägin, et teil on ilus maa. Ainult mägesid pole (naerab). Mulle meeldib eestlaste mentaliteet ja elustiil.
Millise mulje sulle eestlased jätnud on?
Nad on korrektsed, nii lapsed, õpetajad kui ka lapsevanemad. Nad on kõik väga korrektsed ja viisakad. Neil võivad omavahel olla keerulised suhted, aga nad jäävad ikkagi viisakaks. Üks asi, mida ma Eestis olles õppisin, on ajakava koostamine. Kui töötada kolmes kohas korraga, tuleb see väga kasuks.
Mida sulle meeldib teha vabal ajal?
Sõltub minu tujust ja ilmast. Mulle meeldib käia jalutamas, lugeda raamatuid ja mängida arvutimänge. Iga päev räägin oma lähedastega Ukrainas.
Soovita intervjuu lõpetuseks head filmi.
Minu lemmikud on “Lord of the Rings” ja “The Hobbit” (“Sõrmuste Isand” ja “Kääbik” – toim).
