20. novembril Rapla riigigümnaasiumis toimunud erakondade debatil diskuteeriti rändepoliitika, tööjõuturu, valimissüsteemi ja hariduspoliitika üle. Oma seisukohti olid tulnud noortele tutvustama Marina Kaljurand Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, Kalle Palling Reformierakonnast, Siim Pohlak EKRE-st, Heiki Hepner Isamaast, Hans Liibek Keskerakonnast ja Alar Mutli Vabaerakonnast.
Debatt oli mõeldud 11.-12. klassi õpilastele ning selle korraldas kooli ajalooõpetaja Hele Israel.
“Kuivõrd head kriisi ei saa raisku lasta, siis me peame rääkima ka valitsuskriisist,” ütles debati sissejuhatuseks moderaator Teet Teder ning avas debati küsimustega, mis puudutasid ränderaamistikku. Kuna leheveergudele kogu debatt ei mahu, olgu siinkohal välja toodud mõned värvikamad mõttevahetused.
Marina Kaljurand: “Kõigepealt ma tahan öelda, et mul on väga hea meel olla teie uues koolimajas, mis on super ilus. Sõbrad, te olete selle kooli esimene lend ja sellistena lähete te ka ajalukku. Ja enne veel, kui ma küsimusele vastan, vaadake, mis on paneelis valesti? (Publikust kõlab vastus:“Üks naine.”) Õige! Siis, kui arutatakse hariduse teemat, on kohal õpetajad ja lasteaiaõpetajad, kes on kõik naised. Nii kui läheb asi poliitiliseks ja lähenevad valimised, on kohal kõik mehed. Tüdrukud, tehke omad järeldused.
Nüüd küsimuse juurde. Ma arvan, et selles seltskonnas olen ma ainuke, kellel on olnud ka tegelikult välispoliitikaga pistmist. Ma olen ainuke, kes on olnud 25 aastat välisteenistuses, olnud suursaadik kuues riigis, olnud välisminister, töötanud ÜRO-s ja ka täna nõustan ma ÜRO peasekretäri. Ma arvan, et see annab mulle õiguse rääkida sellest dokumendist ja võib-olla annab see ka tarkuse rääkida sellest dokumendist teistmoodi kui need, kes iga päev välispoliitikaga kokku ei puutu.
See dokument on palju laiem kui ainult ränne. See dokument on hinnang meie välispoliitikale. 1991. aastal oli meie välispoliitika põhialus see, et me ei jää kunagi üksi. Me tahame olla koos sõprade ja liitlastega. Me tahame olla riigis, kus on raamistik, kus me teame, millised reeglid on lubatud ja millised ei ole. Ja kui Eesti nüüd ei toeta seda rändelepet, siis Eesti liigub esmakordselt 27 aasta jooksul vales suunas. Mõned kolleegid on uhked, et nad on samas paadis Ungari ja Poolaga – mina ei ole. Mina ei taha, et minu riik oleks koos Ungari ja Poolaga.
Jah, ka mina kirjutasin FB-s, et äkki oleks pidanud tõlkima selle teksti eesti keelde varem. Aga uskuge mind, Eestis on vähe inimesi, kes suudavad lugeda ÜRO õiguslikku teksti nii, et nad saavad sellest täielikult ja objektiivselt aru. Lihtne on välja võtta üks lause, lihtne on välja võtta üks punkt, aga näha tervikut, seda peab oskama.
Mina soovitan kõigil, kes kõhklevad, mis on õige ja mis on vale, usaldage Eesti õiguskantslerit. Tema on öelnud, et sellel lepingul ei ole juriidilisi kohustusi, et see ei sekku Eesti iseseisvusesse, et see säilitab Eesti suveräänsuse. Nii et alati mõelge, kes mida ütleb, miks ütleb ja valige allikad, mis on usaldusväärsed.”
Kalle Palling: “Hea Marina, me tunneme üksteist juba mõnda aega. Tõesti, sinu pikk karjäär välispoliitikas on Eesti riigile hindamatu väärtusega, aga poliitikas on hästi lühike tee, kui nartsissism on sinu parim sõber – ehk et mina, mina, mina. Ma olin kolm aastat Euroopa asjade komisjoni juht ja tegelesin nii Euroopa Liidu asjadega, mis on nii sisepoliitika kui ka välispoliitika. Ja järgmine nädal saab teatavaks, et mind valiti just hiljuti saja kõige mõjukama poliitiku sekka maailmas, kes on alla neljakümne.
Sa räägid võrdsetest võimalustest. Ma olen pidanud alates 21. eluaastast tõestama, olles Riigikogu liige, et ma ei ole mitte midagi teistsugust selle pärast, et mõned on olnud seal kaks koosseisu, kolm koosseisu ja mõned on üle viiekümne. Kui me oleme Riigikogus, siis meil kõigil on rahva mandaat, me kõik esindame oma valijaid, me ei ole kuidagi teistsugused selle pärast, et me oleme erinevast soost, erinevast rahvusest või erineva vanusega. Nii lihtsalt on. Ja poliitika on ikkagi kompromiss, mitte soolokontsert.
Nii et tulevikuks väike soovitus, et teised inimesed on ka dokumente lugenud, teised inimesed on ka nende asjadega tegelenud ja teised inimesed valutavad ka südant selle pärast, milline on Eesti välispoliitiline joon, mida me hoiame ja kuidas me väljastpoolt paistame ja kuidas me sisepoliitikas lahendame asju nii, et meie ühiskonda ei kista lõhki, olukorras, kus lõhki kiskumine ei ole absoluutselt põhjendatud.
Ja viimase asjana ütlen, et ränne ja migratsioon on üks teema, millega, nii kurb kui see ka ei ole, peame meie kõik tegelema järgmised mitukümmend aastat. Selleks on kaks põhjust. Maailma rahvastiku kasv ja teiselt poolt kliimamuutused, mis sunnivad väga paljusid inimesi veel rohkem rändama, kui nad seda täna teevad. Ja loomulikult rännatakse nendesse piirkondadesse, kus on elujärg parem. See on teema, millega me peame tegelema ja mille eest me ei saa kuhugi peitu pugeda.”
Räägime riigigümnaasiumist
Heiki Hepner: “Raplamaa Omavalitsuste Liidu esimehena loomulikult rõõmustan selle ilusa kooli üle ja ütlen, et Raplasse oli see õige investeering, kuigi siin kõrval on ära unustatud nii Kohila kui ka Märjamaa gümnaasiumid oma investeeringute tegemisel. Ma näen, et Raplas peaks sellise kvaliteediga riigigümnaasium olema, aga samamoodi peaks olema ka Kohilas ja Märjamaal. Kas te teate, kui palju oleks läbimõõt sellel ringil, kus gümnaasiumi ei ole, kui Märjamaalt gümnaasium ära kaotada? See oleks 100 km ring, ja me räägime, et Eestimaa peaks olema ühtlaselt kaetud elanikkonnaga. See on regionaalpoliitiline küsimus samuti.”
Alar Mutli: “Ma olen kümne küünega ja varbaküüned appi võtnud ja sõdinud selle riigigümnaasiumi vastu. Ma ei ole riigigümnaasiumite loomise poolt. Ma ei saa mitte kuidagi aru, miks põrgu päralt on nüüd Rapla vallal parem, et ta ei saa otsustada oma gümnaasiumihariduse üle. Meil oli kaks väga head kooli ja mõlemad majad olid remonditud ja töötasid väga hästi. Aga meilt on täna gümnaasium ära võetud. Meie vallavalitsus ja volikogu ei saa gümnaasiumihariduse üle otsustada – Märjamaa ja Kohila saavad, aga meie peame riigi poole pöörduma. Ja ütleme ausalt, mina riiki ei usalda. Täna on riigigümnaasiumid prioriteet ja siia pannakse palju raha, aga kui see prioriteet ära lõppeb, mis siis saab? Siis jäävad need riigigümnaasiumid jälle vaeslapse ossa.”
Kalle Palling: “Omavalitsuste võimekus panustada haridusse on erinev, aga seetõttu ei peaks kannatama õpilased. Ja seetõttu võttiski riik gümnaasiumihariduse omandamise oma õlule.”
Õpilane Markus-Aleks Trofimov: “Kuidas riik suudab paremini korraldada väiksemate linnade koolielu kui omavalitsus? Paluksin täpseid fakte, kuidas riik korraldab seda kooli paremini kui omavalitsus?”
Heiki Hepner: “Mina tegelikult omavalitsuse juhina julgen vastata, et ei korraldagi. (Saalist kõlab aplaus.) Ma olen veendunud, et omavalitsused, eriti nüüd, kui nad on suuremaks saanud, on piisavalt võimekad korraldama ka gümnaasiumihariduse saamist. Riik võiks teha kvaliteedikontrolli, et tase oleks kõikides koolides selline, nagu riik on ette näinud.”
Kalle Palling: “Raplamaal ongi olnud õnnelik olukord, kus on olnud tublid omavalitsused, kes on pööranud haridusele tähelepanu ja on suunanud sinna ka eelarvelisi vahendeid. Aga mitte igalpool Eestis pole haridus olnud omavalitsuste prioriteet. Seepärast otsustati, et riik võtab olulise haridusliku etapi, gümnaasiumihariduse omandamise, enda õlule kanda, et tagada võrdsed võimalused hariduse kvaliteedis ühtlaselt kogu Eestis. Mitte keegi ei surunud Raplale seda riigigümnaasiumi peale.”
Alar Mutli: “Jäta nüüd. Ma olin vallavanem sellel ajal.”
Kalle Palling: “Kuidas see surumine siis käis?”
Ja siinkohal jätkus vaidlus, kas riik saab omavalitsusele kooli peale suruda või ei saa.
Noorte tagasiside
Pärast debatti noortega rääkides kinnitas enamik, et oli huvitav ja selliseid debatte võiks rohkemgi olla. Samas muigasid õpilased poliitikute ümmarguse jutu peale ja nentisid, et neilt konkreetseid vastuseid saada on ikka väga raske. “Aga nagu näha, siis ajavad nad vahepeal siiski ka üsna asjalikku juttu välja,” ütles üks õpilastest.
Teemade ring oli noori puudutav ja kõige olulisemana tõid nad välja riigigümnaasiumi küsimuse. Samas nentisid nad, et puudutada oleks võinud rohkem teemasid, näiteks ka kooseluseadust. Õpilasi üllatas see, kui kiiresti hakkas poliitikute omavaheline konkureerimine pihta, ning seegi, et sotsidel ja reformidel oli nii palju ühiseid jooni. Samas kiitsid õpilased, et erakondade vaated tulid debati käigus väga hästi välja ning sai selgeks, kuhu suunas nad tulevikku vaatavad.
