Kersti Mäevälja on erakordselt tegus naine, kes on viimased kaks ja pool aastat töötanud kahel ametipostil korraga. Ta on Kehtna põhikooli huvijuht ning viimased 12 aastat olnud Kehtna klubi juhataja. Lisaks panustab ta agaralt kogukonda ja kasvatab oma nelja last.
Selle aasta lõpus annab Kersti aga Kehtna klubi juhataja ameti üle, proovib vahelduseks puhata ning lubab hakata raamatuid lugema.
“Ma tegin teile teed. Ma ise kohvi ei joo ja ma ei julge kunagi kohvi inimestele pakkuda, sest ma tavaliselt teen hästi kange, nii et inimesed ei maga nädal aega veel pärast,” naljatab Kersti, kui me temaga kargel ennelõunal Kehtna põhikoolis kohtume. Lauale on ta seadnud valmis puuviljad, kommid ja kohvitassid.
Kuidas sa jõuad korraga olla Kehtna põhikooli huvijuht ja Kehtna klubi juhataja?
Graafik on nii, et kaheksast kolmeni olen siin koolis ja kolmest kaheksani olen klubis. Aga eks ma olen ikka väsinud ka.
Mis on olnud kirkamad hetked Kehtna klubi juhatajana?
Kõikide kollektiivide loomine. Kui ma tulin klubisse tööle, ei olnud ühtegi teist kollektiivi peale segakoori. Nüüd on meil segarahvatantsurühm Umbsõlg, naisrahvatantsurühm, eakate tantsuansambel ja lauluansambel ja ka segakoor, aga teine segakoor nimega Corvus. Mulle tundub, et nüüd on kõik olemas, mida võiks üks alevik tahta – näiteringidega on ainult keeruline.
Kui keegi tahab midagi teha ja tuleb mu juurde jutuga, et kuule, see ring võiks olla, siis me oleme proovinud alati leida võimaluse see ring teha. Kõik grupid on sündinud nii, et nad on ise tahtnud sündida. Ma pole pidanud kedagi kättpidi kuskile tooma. Eriti hästi käivitus Corvus.
Sa laulad ise ka?
(Kersti naerab) Laulsin. Kui sa oled klubi juhataja, siis sa saad ühel hetkel aru, et ei saa kõikides ringides ise osaleda.
Kogukonna kultuuritöötaja tööülesanded on väga seinast seina. Ühel hetkel tõstad toole, teisel hetkel keedad moose.
Olen ka jõulupraadi teinud. Kui ma tulin, olin ma jumala roheline, siis ma arvasingi, et kõike peab ise tegema. Siis ma kleepisin kuulutusi, lõikasin paberist tähti välja, et oleks ikka silmatorkavad kuulutused. Siis ma tegingi jõulupraadi, aga ajaga see muutus. Mingil hetkel sain aru, et kõike ise teha ikkagi ei jõua ja hakkasin mingeid asju sisse ostma ja tellima. Aga teha olen ma saanud küll kõike. Olen saanud, laulda, tantsida, korraldada, eest vedada ja takka lükata.
Kehtna klubi eripära on läbi aastate olnud see, et meil pole oma maja. Väga palju sellest tööst moodustab kolimine. Kui otsustad teha sündmuse Keava saalis, tähendab see, et kolid niidist kuni lauani kõik sinna. Nendes kohtades kohapeal ei ole vajalikku inventari – nõud, kaunistused jms. See võtab väga palju aega ära, mida tahaks sisusse panustada. Aga inimestevahelised suhted peavad olema korras, siis saab teha mida iganes. Kui kaks asutuse juhti läbi ei saa, oleks neid saale võimatu ristkasutada, aga ajaga on meil läinud suhted jumala heaks.
Ühtegi probleemi teiste ruumide kasutamisega ei ole. Minu arvates on see lausa suurepärane. Meil on kõik kollektiivid mööda Kehtnat laiali. Loomulikult oleks parem küünarnukitunne, kui inimesed saaksid klubis kokku. Nii et üks kollektiiv lõpetab ja teine alustab ja vahepeal on võimalik muljeid vahetada, aga nad näevad jaanuaris, kui on Kehtna klubi pidu, ja sellel aastal tegime mardipäeva peo.
Hoolimata sellest, et oleme erinevates kohtades, pole koostööga probleemi olnud. Selle kõige paremaks tõestuseks oli Opereti pidu, tähistasime sellega Kehtna operetiteatri algusaastaid. Siis kõik kollektiivid osalesid selles taaslavastuses. Ma kirjutasin selle kokku stsenaariumiks ja Urve Pregeliga sai see koos lavastatud. See oli ülivinge. Ma arvan, et see on pidudest kõige uhkem ja kõige lõbusam, mille ma endaga kaasa viin ja mida ma kauaks meenutama jään.
Sa aitasid kaasa ka Kehtna uue laululava sünnile.
Suurema töö tegi ikka ära Anne Ummalas, aga mina pakkusin välja idee müüa tantsuplatsi ja meil läks tegelikult päris hästi. Päris palju ruutmeetreid sai maha müüdud. Aga kuna see laululava on nüüd kohustuslikus korras viis aastat kultuuriseltsi oma, küllap ma korraldan seal midagi ka siis, kui ma enam klubi juhataja ei ole. See piir kogukonnatöö ja kultuuritöö vahel ongi väga õrn. Me oleme siin männituka talguid mitu aastat kevadel ja sügisel teinud ning mina võtan seda kui kogukonnatööd. Aga samas ma tahan, et klubis käiks ikka terved inimesed ja nad ka liiguks, nii et see piir seal vahel on nii õrn. See kõik on selline puder ja kapsad. Teed, sest peab tegema, ja ma tahan teha.
Tean, et teed oma asju alati hingega ja paned oma tegemistesse ka palju unetunde. Miks sa seda teed?
Aga miks mitte? Kehtna on minu kodu olnud kogu aeg. Ma sündisin Kehtnas. Olen siit ära käinud ainult siis, kui ma koolis olin ja ühe aasta Saksamaal. Ma lihtsalt tahan teha. Ma ei kujuta ette, et seda männitukka ei puhastataks või seda laululava ei oleks. Päriselt ka, ma tahan lihtsalt teha ja ma arvan, et ma jään mingeid asju tegema ikka siis ka, kui ma enam klubi juhataja ei ole. Ma küll lubasin, et ma ei hakka kedagi kummitama (naerab), aga ma kindlasti hoian silma peal.
Paljud räägivad, et Kehtna on magala ja siin on raske ja keeruline rahvast liigutada ja tegelikult on küll nii. Vahel teed üritusi ja mitte keegi ei tule. Aga kipun unustama, et tegelikult on sadakond inimest, kes käivad majas iga nädal midagi tegemas (lauluringis, tantsuringis). Kui ma olen suutnud tuua need inimesed iga nädal korra kodust välja, siis see on juba väga hästi. Ja kes sündmustel käia ei taha, need ei käi niikuinii.
Sa oled kaasanud sündmuste korraldamisse ka oma kogukonda. Kui lihtne või raske on inimesi kaasata?
Kui küsida julged, siis tavaliselt ära ei öelda. Mul on pigem selle küsimisega probleeme. Kui ise ära teed, siis oled kindel, et saab tehtud – väga lihtne on teha kõik asjad ise ära. Teed nii, nagu sa tahad. Aga mul ei ole olnud selliseid kordi, et kui ma tõepoolest olen läinud kellegi käest abi küsima, ma poleks seda saanud. Inimesed on tegelikult abivalmid ja neile tuleb anda võimalus. Aga Kehtna on päris suur alevik ja siin ei saa teha selliseid asju, nagu külas saab teha.
Ma ise elan Vastjal ja meil on seal seitse talu. Me käime üksteise sünnipäevadel, me käime suvel koos reisil. Kõik need seitse talu panemegi autod ritta, meil on üheksa autot, ja sõidame Võrumaale. Aga ma ei saa sedasama asja tuua Kehtnasse, sest siin see ei toimi. Siin on väga oluline, et sa pead tundma inimesi.
Kasutasid enne sõna kogukonnatöö, mida sa selle all mõtled?
See männituka korrastamine näiteks ei ole klubi juhataja töö – sae ja kirvega võsavahel ringi joosta. Aga see peab tehtud saama. Kui me ise ei tee ja ise ei mõtle selle peale, et mingid asjad teevad meie enda kodukoha ümbrust paremaks ja ilusamaks, siis kes teeb?
Miks tuli otsus klubi juhataja kohalt ära tulla?
Kaks ja pool aastat tagasi, kui ma tulin kooli tööle, siis ma tundsin, et hakkavad natuke mõtted otsa saama. Aga siis ma ei olnud valmis veel vastu võtma seda otsust, et ma tulen sealt täitsa ära. Siis ma õnneks leidsin Seily ja kaks pead on kaks pead ja särts tuli tagasi, mõtted hakkasid jälle liikuma. Aga praegu see otsus tuli isikliku elu sunnil. Ma ei loobuks klubist, kui ma saaksin oma isiklikku elu teistmoodi sättida. Aga ma ei ole selle juures kurb. Vahel öeldakse, et inimene peab töökohta vahetama siis, kui kõik on väga hästi. Ma saangi üle anda väga hästi toimiva rahvamaja, kus on kõik töös. Tuleb kindlasti keegi järgmine, kes on uus ja huvitav.
Mis sulle jõudu annab ja paneb edasi liikuma?
Kui miski õnnestub ja inimene tuleb pärast sündmust aitäh ütlema, et tal on hea meel, et ta kodust välja tuli ja et ta sai siit elamuse või kogemuse võrra rikkamaks, siis on kindlasti hea meel. Kui mõni koosolek õnnestub ja ma olen suutnud inimestele selgeks teha, mida ma olen tahtnud ja õigeks pidanud, see teeb head meelt. Ma olen saanud tegelikult nii paljude endast suuremate kogemustega inimestega koostööd teha, see on mulle iga päev midagi õpetanud. Ma olen meeletult selle 12 aasta jooksul õppinud ja arenenud. Olen pidanud ka suhtlemist õppima, sest ma olen ise hästi emotsionaalne ja impulsiivne, olen saanud seda natuke tagasi tõmmata.
Ka see, kui su ülemus on su tööga rahul, annab hea tunde. Minu esimene ülemus Rita Triinu Peussa oli näiteks väga suurepärane meeskonna looja ja väga motiveeris oma töötajaid. Temaga oli tore töötada. Ja viimastel aastatel see, et me saame Seilyga koostööd teha – ta on lihtsalt nii andekas, temaga koos töötada on olnud suur rõõm.
Aga koolis on iga päev erinev. Siin ei tea kunagi päeva alguses, millega päev lõpeb. Tegelikult on klubis samamoodi. Aga siin koolis ka, iga sündmus, kontsert, aktus, mis õnnestub, annab jõudu juurde ja mõni hea sõna õpetajatetoast.
Kui lähed koju ja küsid laste käest, et noh, kuidas mul täna koolis õnnestus see või see asi ja kui sealt tuleb positiivne hääl, et sa olid ikka väga tubli, siis on okei, et lähme siis homme jälle kõik viiekesi koos koolimajja. Mu lapsed käivad ju kõik siin koolis.
Kuidas sa puhkad?
(Kersti hakkab naerma) See on nüüd küll päeva parim küsimus – ma ei puhkagi. Ma päriselt ka ei puhka, pole lihtsalt aega puhata. Nüüd küll viimasel ajal, kui ma tean, et ma lähen klubist ära, olen ma teadlikult teinud aasta lõpu natukene harvemaks. Pole asju nii palju pressinud sinna, et saaks asjad rahulikult üle anda. Nüüd on ikka tulnud selliseid nädalavahetusi ka, kus ma saangi lihtsalt kodus olla. Aga ausalt pean tunnistama, et kõik need 12 aastat on olnud ikka väga tramm, ikka väga kiire tempo. Kurb küll, aga ma õpin praegu alles oma lapsi tundma, ma olen ikka väga palju kodust ära olnud ja nüüd avastan nende puhul mingeid asju.
Mulle meeldib väga kõndida, nendel hetkedel ma puhkan. Kuigi see tundub nagu trenn, aga tegelikult saan olla sellel ajal rahulikult omaette. Mul on suur aed kodus, seal ma puhkan ka, kui ma neid lõputuid peenraid rohin. Ja mul on väga palju sõpru. Need hetked, kui ma nendega olen, on ka puhkus ja lõõgastus. Aga klubi juhataja töö ja ka koolis siin…
Ma olen küll jõulupeol nagu tööl, aga tegelikult on mu ümber ju kõik mu sõbrad ja tuttavad ja pere, see pole nagu töö töö mõttes. Samal ajal, kui ma töötan, saan ma ju olla nendega koos ja tunda ennast hästi. Ma pole väga ka tundnud, et vajaksin puhkust.
Nii et teleka ees heegeldaja sa ei ole ja spaasse puhkama ei sõida?
Tegelikult nüüd elus esimest korda sõidan spaasse neljapäeval. (Hakkab naerma) Võtan oma neli last ja läheme üheks ööks spaasse. Lastele lihtsalt kingiti sünnipäevaks üks spaa pakett, see tuleb ära kasutada, aga ma ei ole tõesti spaas käinud ja heegeldaja ma kindlasti ei ole. Ja kõigi nende aastate jooksul ma pole ka väga raamatuid jõudnud lugeda, aga nüüd viimaste kuude jooksul olen kolm raamatut endale ostnud. Ma pole jõudnud neid veel lugeda, aga need on mul kapi peal valmis, et kohe, kui mul jaanuaris tekivad need pikad vabad õhtud, hakkan ma lugema.
Ma väga soovin, et sul oleks nüüd aega ja oidu puhata, et sa ei kipuks kohe jälle kuskile toimetama.
Mu tuttavad ja sõbrad küll ütlevad, et nemad ei usu, et ma pikalt puhkan. Et küll ma leian endale jälle mõne aja pärast, mida hakata tegema. Aga männitukas on veel nii palju teha, et ma jõuan kõik oma vabad hetked seal olla ja kuna laululava sai nüüd alles valmis, mida ma ise pole saanud kordagi kasutada, siis ma loodan, et ma saan seal ikkagi midagi ka teha.
Kerstiga kohtumine mõjus sellel päeval nagu vitamiinipomm. Oma kärtsult punaste juuste, nakkava naeru ja hoogsa energiaga pani ta ruumi enda ümber sädelema.
Muuseas, praegu on käimas ka Ühisnädal, mis on pühendatud kodanikuaktiivsuse väärtustamisele. Kersti on kahtlemata suurepärane näide aktiivsest ja pühendunud kogukonna hingest, kes märkab end ümbritsevat ja soovib sellesse panustada.
