Enne veel, kui sündmus algas, valmistas hämmastust see riiulitäis raamatuid, mis oli esitlemiseks valmis seatud. Kuigi pikemalt tutvustati kaheksat, oli lähiaastatel ilmunud raamatuid enamgi. See aga tähendab, et koduloo uurimine on Raplamaal elujõuline ning möödunud aegade talletamine inimestele hingelähedane.
22. novembril toimus Rapla keskraamatukogus IX koduloopäev, kus tutvustati kaheksat uut, enamasti 2018. aastal ilmunud Raplamaad puudutavat kodulooraamatut. Sõna said nende raamatute autorid ja koostajad. Õhtut vedas raamatukoguhoidja Urve Ellandi.
Oma sissejuhatuses tutvustas Urve Ellandi trükisooja kaartide komplekti “Rapla kihelkonna kindakirjad” ning viitas ka vaipade näitusele, mis raamatukogu saali kaunistas. “Rahvapärimus on täna meie ümber ja meie sees,” ütles Ellandi.
Lõimelõngad ja laulud
Kui sõna sai Urve Uusberg, et tutvustada Riinimanda reisiraamatut ja Mitte-Riinimanda noortekoori värsket heliplaati “Lapsepõlves lauldud laulud,” ütles ta sissejuhatuseks: “See raamat on võib-olla natuke siseasi, aga ka kindakiri on mõnes mõttes siseasi.” (Muiste võis kindakiri tõesti olla ka ühe perekonna või piirkonna salakiri, kuhu kooti kaunite värvide ja kujundite sekka kaitsemaagiat, mis kandjat hoiaks.)
Plaati tutvustades ütles Urve Uusberg, et suurem osa plaadil laulvatest noortest läksid pärast kooli lõpetamist Raplast kaugemale. “Kõik lähevad oma teed.” See olevat ka põhjus, miks ta leiab motivatsiooni plaate salvestada. “See koosseis, kes parasjagu jõuab küpsesse vanusesse, suudab hästi palju anda.” Teise põhjusena, miks plaat sündis, tõi Urve välja tõsiasja, et Pärt Uusbergist on saanud helilooja. Ta lasi plaadilt ka Pärdi seatud regilaule ning kõneles, kuidas lood nendeni jõudsid.
Regilaule kuulates hakkasid justkui seintel rippuvad mustrilised vaibad kaasa kõlisema. Need olid pindpõimekirjadega vaibad, mille mustri tekitas lõimesse põimitud koelõng. Vaipadel meie koduloo raamatute taustaks oli jõekiri, hargikiri, niienõelakiri, süstikkiri ja tähekiri ehk kaheksakand. Ehk kunagi sarnaselt tänaste kodulooraamatutega talletasid need vaibadki kodude lugu, kus neid kooti ning ehk on nende lõimetegi vahele kuduja oma laulud laulnud, nagu täna lauldakse heliplaadile.
Külade, koolide ja kogukondade lood
Edasi said sõna Heiki Hepner ja Virve Õunapuu, kes tutvustasid Hageri kihelkonna raamatut “Aja lood”. “Ma räägiksin ühest peatükist, kus ma üldse ei olnud vallavanem, vaid see, kelleks ma õppinud olen – ma olen õppinud metsamees,” rääkis Hepner. “Mulle tehti ettepanek kirjutada Hageri kihelkonna loodusest tervikülevaade. See oli erakordselt põnev ülesanne,” kinnitas Hepner.
Aare Hindremäe kutsus raamatut “Ingliste sõnas ja pildis” tutvustades jäädvustama Raplamaa külade lugu ning rääkis liigutavalt sellest, kuidas raamat anti välja kogukonna ja kohalike ettevõtjate toel ning kuidas selle väikese kogukonna raamatu esitlusele kogunes ligi 130 inimest.
Raul Aarma ütles raamatut “Autod, mis jahutasid Raplamaad” tutvustades, et selle raamatu tegemine võttis aega kümme aastat ning raamat on lubadus kuuele surnud mehele. Raamat räägib vanadest tuletõrjeautodest ning Aarma ütles korduvalt, et ta ei tea, mis fenomen see on, et mõni auto jääb alles, teised hävivad kummalistel põhjustel. Kuna raamat käsitleb ka keerulist nõukogudeperioodi, on jäänud palju raamatusse kirja panemata, millest praegu veel avalikult kõnelda ei taheta.
Viio Aitsam rääkis soojalt oma suguvõsalugu, mille ta raamatusse “Vigala Mihklid: raamat 10 mehest, kelle nimi oli Mihkel Aitsam” üles tähendas. “Vigala pärast tasub seda raamatut lugeda,” ütles Viio. Samuti rääkis ta, et tema kujutluses pidanuks raamatu kaanel olema viiul, sest Vigalas käinud hull viiulimängimine, ent trükikoja naised siiski arvanud, et kaanel peaks olema üks Mihkel, kellel olla väga ilusad silmad.
Rait Talvoja tutvustas raamatut “Vennastekoguduse usuliikumine Hageri, Juuru ja Rapla kihelkonnas 18.–21. sajandil”. Talvoja rääkis, et kui täitus 200 aastat Juuru palvemaja ehitusest, tehti Mahtra muuseumi ja Juuru koguduse koostöös näitus Juuru vennastekoguduse palvemajast. Kuna materjali sai selle tarvis palju kogutud, sündiski otsus teha sellest ka üks raamat.
Märjamaa kooli koduloo lugemikku tutvustades ütles Ants Tammar: “Kool ei tegutse omaette, väljaspool kogukonda. Areng, mis kogukonnas toimub, mõjutab kooli arengukäiku. Kool omakorda ka kogukonna arengut. Kirja pandud ühe kooli lugu on ühtlasi ka paikkonna arengulugu.” Ühtlasi nentis Tammar, et on kooliraamatuid tehes õppinud sügavamalt Raplamaad tundma, sest tema on siia Virumaalt tulnud.
Raamatute esitluse lõpetas raamat “Vesiroosi lood”, mida olid tutvustama tulnud nii koostaja Krista Mägi kui ka raamatusse põhjaliku kaastöö kirjutanud Jüri Metssalu. Jüri lõpetas oma sõnavõtu ühe kujundiga oma kirjatööst, mis minu arvates sobib kokku võtma ka koduloo kirjutamise maagiat: “Kui eriline on see, et ma võtan lahti oma koolivihiku ja selle servale on tunni ajal midagi sirgeldatud. Kui ma kohtun selle pisikese joonistusega, siis mul tekib selline tunne, nagu ma oleks selle hetk tagasi sinna teinud. See on ajatus. Nii et ajaloolane tegeleb ajalikuga, ent on koguaeg ühenduses ka ajatuga.”
