Seni oleme tänavakaklusi võõristusega vaadanud

On ajalooline tõde, et Eesti poliitikas on seni saadud hakkama kätt üksteisele külge panemata. Ägedaid ja kohati ka inetuid ning solvavaid vastandumisi on olnud küll, kuid lõpuks on asjad ikkagi sõnadega klaariks tehtud. Isegi siis, kui kokkuleppele pole jõutud või kokkuleppe sõlmimine on algusest peale välistatud. Vägivalda avalikus ruumis on harrastanud mujalt tulnud mujalttulnute dirigeerimisel. Viimati, nagu mäletame, 26. aprillil 2007.
Nüüd, 26. novembril 2018, said sellega hakkama ka eestlased. Loomulikult on need kaks täiesti vastandlikku sündmust, mida ei ole võimalik kõrvutada, kuid mõningaid ettevaatlikuks tegevaid paralleele võib tõmmata siiski. Üldjuhul ei ole inimesed suure grupina ju iseendast veel vaenulikud, küll aga väga kergelt manipuleeritavad ja üsna lihtlabaseid demagoogiavõtteid kasutades vihale aetavad ning ühes suunas liikuma pandavad.
Sellised asjad ei juhtu äkki ega ootamatult. Näiteks olime 2007. aastal tunnistajaks sellele, kuidas Moskvast tulnud või Moskvat teeninud provokaatorid valmistasid massi väljaastumisteks ette. Me kõik teadsime, et see peab juhtuma, ei teadnud ainult seda, millal see juhtub ja millised võivad olla tagajärjed. Ka esmaspäeval vägivaldseks muutunud EKRE miiting ei saanud kellelegi ootamatu olla. Tegelikult oli juba mõnda aega prognoositud, et varem või hiljem võib midagi niisugust sündida. Seda on ette valmistanud teadlik demagoogiline poliitilise viha õhutamine.
Üks paralleel veel nendest kahest eelmainitud sündmusest: mõlemal juhul on vägivalla taga seisnud inimesed hiljem väitnud, et väljaastumisi provotseerisid teised, esimesel juhul siis Eesti Vabariigi valitsus, kes otsustas pronkssõduri Tõnismäelt ära viia, teisel juhul sotsid ja eurosaadik Indrek Tarand, kes olid tulnud „võõrast” miitingut takistama, ja said, mida ise tellisid. Teisisõnu on poliitikud hukkamõistu asemel õigustust otsinud ja oma rolli varjates süüd teiste kaela lükanud.
Seni on igasugune vägivald poliitikas Eestis ja eestlaste hulgas võõristust tekitanud. Sellised asjad on kuulunud teistesse kultuuridesse. Paraku näitavad märgid, et tänavakaklused ja üldse igasugune poliitiline arveteõiendamine võib saada Eesti elu üheks osaks, millega peame hakkama arvestama. Kui see nii peaks juhtuma, oleks patt selles ainult EKRE-t kui esialgu ainsat vägivallaideoloogia viljelejat süüdistada. Samavõrd on selles süüd kõigil ülejäänud poliitilistel parteidel, kes sündivat vaikides häbelikult pealt vaatavad.