Reedel, 23. novembril külastas Rapla maakonda Euroopa Parlamendi saadik Urmas Paet. Lisaks mitmele ettekandele jõudis ta läbi astuda ka Raplamaa Sõnumite toimetusest.
Arutelude käigus kerkisid üles ÜRO ränderaamistiku lepe ning sellest tulenenud poliitilised pinged Eestis. Paet märkis, et seoses selle leppega on olnud palju asjatut hirmutamist. Kuni sinnamaani välja, et üks osa ühiskonnast usub, et leppe heakskiitmisel tuleb Eestisse 17 miljonit immigranti. “Kus on terve mõistus ja ratsionaalsus?” küsis Paet selle peale.
Samuti ütles ta, et kui Reformierakonnal avaneb võimalus, peaksid nad valitsusvastutuse võtma juba nüüd, kolm kuud enne parlamendivalimisi.
Mis pilguga vaadatakse Euroopa pealinnast meie valitsuskriisi?
Oleneb, kes vaatab. Need, kes rohkem teavad ja jälgivad, vaatavad seda üllatunult. Nad saavad aru, mis on selle valitsuskriisi näiline ja mis on tegelik põhjus. Seal peab olema midagi muud, ränderaamistik ei saa olla tegelik põhjus.
Kas see midagi muud võib olla parlamendivalimised, mis järgmise aasta märtsis toimuvad?
Mina isiklikult olen veendunud, et see ongi põhiline põhjus, pluss mõned minevikust klaarimata jäänud asjad.
Kas rändelepe on pelgalt ettekääne?
Mina näen seda küll nii, jah.
Kui suur on mainekahju Eestile Euroopa poolt vaadates?
Mainekahju ei ole õige sõna. Mina näen sellega seoses kahte probleemi. Esiteks see, et sise- ja välispoliitika on läinud puntrasse. Lühiajaline eesmärk lähenevate valimiste kontekstis võimaldab tuua ohvriks ükskõik mille. Tundub, et ükskõik mis teema on hea, kui see aitab kellelgi oma profiiti tõsta.
See on Eesti poliitikas suhteliselt uus nähtus. Olukorda, kus valimiskampaanias üldse vahendeid ei valita, ma ei mäleta, et midagi sellist oleks varem olnud. Mis puudutab seda, kuidas see väljapoole paistab, siis see sõltub sellest, kuidas lugu lõpeb ja mis Eesti valitsuse positsiooniks jääb. Probleem on meie usaldusväärsuses. Ungari ja USA puhul ei ole ränderaamistiku paktile vastuseismine üllatav. Eesti puhul oleks, sest me toetame ühtset tugevat Euroopat. Majanduslikult ja julgeoleku poolest on see meile oluline.
Mis on teie arvamus Marrakechi ränderaamistiku leppe kohta?
See ei ole klassikaline riikidevaheline kokkulepe. Seetõttu kasutan selle kohta ka terminit deklaratsioon. Mõnedes kohtades võib sõnastuse üle viriseda. Samas tasub silmas pidada, et see on koostatud 193 riigi koostöös. See ei ole kaugeltki Euroopa- või veel vähem Eesti-keskne.
Keegi ei saa vaielda, et maailmas on seoses rändega probleemid. Sinna alla kuuluvad nii legaalne kui ka illegaalne ränne, inimkaubandus, laste õigused. Selge on, et ÜRO peab seda probleemi adresseerima. Igal juhul on Eesti huvi, et ÜRO oma autoriteediga mõjutaks neid riike, kes tekitavad probleeme. Võidelda tuleb illegaalse rände ja inimkaubanduse vastu. Eestis ei ole sellega küsimust, meie seadused on korras. Pigem puudutab see lepe eestlasi ja nende õigusi, kes on ise immigrantidena välismaale läinud.
Selle kohta on öeldud ka mittesiduv lepe. Kas see on täpne kirjeldus?
ÜRO puhul ongi paljud asjad mittesiduvad, need on lihtsalt poliitilised deklaratsioonid. Euroopa Liidu puhul saab teha siduvaid lepinguid, sest riigid on enam-vähem samas väärtusruumis. 193 maailma riiki ei ole kõik ühes väärtusruumis. Paljud ÜRO dokumendid ongi deklaratsioonid, mis väljendavad hoiakuid. Ei tasu unustada, et selles dokumendis rõhutatakse riikide suveräänsust migratsiooniküsimuses. Lõppude lõpuks otsustab iga riik ise, milline on tema migratsioonipoliitika.
Kas president Kaljulaid peaks sõitma Marrakechi, et ÜRO ränderaamistiku lepe allkirjastada?
Allkirju sellele dokumendile ei anta. See on kõnepidu, kuhu tulevad riikide esindajad kohale. Tutvustatakse oma vaateid selles küsimuses. Ei ole suurt vahet, kas seda kõnet peab Eesti poolelt välisminister, peaminister või president. Aga ma leian, et Eesti peaks oma hoiakuid kindlasti Marrakechis väljendama. Probleem on selles, et sõnad nagu ränne ja migratsioon on Eestis väga laetud. Sisu väga kedagi ei huvitagi, juhe jookseb kokku juba siis, kui keegi neid sõnu kuuleb.
Kas tuli ootamatuna, et ränderaamistiku temaatika niiviisi Eestis plahvatas?
Kui sisuliselt vaadata, siis ei tulnud. Eestis on rändetemaatika ju mitu aastat kerinud ja selle pealt on ka üks erakond sündinud. Igasuguseid ütlemisi ja hirmutamisi kaasneb sellega. Öeldakse ju, et hirmul on suured silmad. Tänagi käisin inimestega kohtumas ja minu juurde tuldi väitma, et neil on kindlad andmed selle kohta, et Eestisse paigutatakse 17 miljonit immigranti. Kus on terve mõistus ja ratsionaalsus? See on probleem, et osa meie ühiskonnast räägib ja usub sellist juttu. Puhas nonsenss, kuhu tänu hirmutamisele on osa ühiskonnast jõudnud. Osa poliitilisi jõude püüavad sellise teema pealt profiiti lõigata. Pole midagi teha. Valimised on tulemas.
Kas Eesti peaks kuni valimisteni vastu vähemusvalitsusega või tuleks Reformierakonnal juba nüüd valitsusvastutus haarata?
Aega ei ole raisata. Kui on võimalus ja vajadus, siis Reformierakond peaks minema valitsusse. Võib küll tunduda, et kolm kuud ei ole pikk aeg, aga selle sisse jääb 2019. aasta riigieelarve vastuvõtmine. Me näeme selgelt, et selles eelarves on asju, mida seal ei peaks olema, ja asju, mida seal peaks olema. Lühike vastus teie küsimusele on, jah, tuleks küll. Näiteks aktsiisipoliitika muutmiseks. Praegu voolab Eesti raha Lätti ja põhjus on vale aktsiisipoliitika.
Te vihjate alkoholiaktsiisile?
Jah, inimesed ostavad kõrgete hindade tõttu kaupu Lätist. See suretab välja Lõuna-Eesti majandust. Rehkenduste järgi on kahe aasta jooksul Eestist välja läinud 340 miljonit eurot, mis ei ole meie eelarvesse jõudnud. Teine teema on jätkuv töötavate pensionäride maksustamine, mis tuleks ära muuta. Kõik need on eelarvelised küsimused, mis vajavad korrigeerimist. Me võiksime päästa ühe aasta. Praeguse eelarvega ei saa rahul olla.
Te kasutasite terminit “päästa”.
Jah, sest raha väljavool Eestist jätkub vale aktsiisipoliitika tõttu. Ega see lõppenud ole. See kasvab kogu aeg. Seni, kuni püsib suur hinnaerinevus, olukord ei parane. Eriti hull on see, et paljud Lõuna-Eesti restoranid ja väikekauplused on selle tõttu tegevuse lõpetanud.
Hiljuti tuli Prantsusmaa president Emmanuel Macron lagedale ideega luua Euroopa armee. Ta põhjendas, et seda on vaja selleks, et kaitsta Euroopat nii Venemaa kui ka Ameerika Ühendriikide eest. Ühendriigid on ikkagi liitlased olnud. Mida sellest president Macroni väljaütlemisest arvata?
See oli tal igal juhul ebaõnnestunud väljaütlemine. Taustalugu on see, et alates Trumpi presidendiks valimisest on Euroopa ja Ameerika Ühendriikide suhted olnud sassis. Ja seda mitte ainult poliitilisel, vaid ka isiklikul tasandil. Nii Macroni kui ka Trumpi kui ka teiste vahel.
Kui sisuliselt rääkida, peabki Euroopa oma kaitsmiseks rohkem panustama. Suhteliselt selge on see, et mingit Euroopa armeed ei teki. Poliitilise loosungina see küll kõlab, aga sisuliselt ei ole see õige. Samuti on selge, et Euroopa ei tee kaitsekoostööd Ameerika Ühendriikide vastu. Macroni väljaütlemine oli küll ebaõnnestunud, aga selle taustaks olid Euroopa ja Ameerika sassis suhted, mis Trumpi valimise tõttu tekkisid.
