Tänavu 25. sünnipäeva tähistava Rapla linna esimese linnapea Eero Kalbergi sõnul oli iga volikogu istung kui eksam ning tänapäeval pooldab ta Rapla maakonna piirides ühe omavalitsuse loomist.
Kas asula puhul on 25 aastat pikk või lühike aeg – kui võrrelda inimesega?
See sõltub asulast ja inimestest, kes sellele näo annavad. Aeg liigub eri asulates erineva kiirusega. Samuti on erinevad inimesed. Mõned jõuavad rohkem, teised vähem. Mõned asulad arenevad, teised hääbuvad. Öeldakse, et paigalseis on tagasiminek. Rapla liigub alevist linnaks saamise suunas. Võttes piirkonna keskuse vastutust. Rapla arengut on kohane võrrelda teiste maakonnakeskuste arengutega.
Teid kaubeldi* linnapeaks mõni aasta pärast ülikooli lõpetamist?
Tartu Ülikooli lõpetamisest oli möödas 4-5 aastat. Olin jõudnud töötada õpetajana, kasvatajana ja ettevõtlusnõunikuna Kehtna vallavalitsuses. Ilmselt viimase töökoha tegevuse tulemusel ma Rapla vallavolinikele silma jäin.
Õigem oleks öelda – tehti ettepanek kandideerida. Volikogu liikmed olid otsustanud leida linnapea konkursi korras ja palusid mul osaleda. Nad tegid koostööd personalifirmaga, kes korraldas kandidaatidele testi ja vestluse.
Kas tänapäeval usute nii-öelda lapslinnapea läbilööki – tuleks ta toime?
Kindlasti oli siis ja on ka täna vastutus suur ja õppimist palju. Kasuks tuli Pirgu arenduskeskuse kohalike omavalitsuste ametnikele suunatud koolitusprogramm. Käisin avalikku haldust õppimas ka Inglismaal, Birminghami ülikooli juures. Mäletan, et iga volikogu istung oli kui eksam. Töö oli pigem linna tegevdirektori oma.
Lahendus tuli leida volikogu seatud ülesannetele. Tähtajad olid lühikesed ja edasilükkamist ei aktsepteeritud. Erakondlik pool jäi volikogu esimehe ja liikmete tasemel kanda. Ega 30-aastane ja kahe lapse isa liiga noor ka pole. Peaminister Mart Laar oli vaid mõni aasta vanem.
Täna õpetatakse ülikooli tasemel avalikku haldust. Usun, et nüüd leidub nooremaidki motiveeritud inimesi, kes saaksid hakkama nii omavalitsuse finantsmajandusliku kui ka poliitilise juhtimisega.
Oli pöörane 90-ndate algus, oma riik vaid kaheaastane, kogemusi polnud kellelgi – mida pöörast sellest ajast omavalitsust juhtides meenub?
Ma ei ole tugev mälestuste heietamises. Selleks ilmselt veel liiga noor. (Eero Kalberg viitab 2013 ilmunud Maalehe artiklile ning lisab sealt katke – ML.)
„Linnapea vastuvõtuaega kasutati 20 aastat tagasi intensiivselt. Inimesed istusid kabineti ukse taga nagu arsti järjekorras.”
„Eks inimesed otsisid selgust, palju küsiti, et mis meist saab, kuhu Eesti liigub. Kõik olid nagu hiired tuules. Majad ja varad hallata, muutused käimas.”
„Ma arvan, et ma olin hea kuulaja. Mul ei jäänud muud üle, seepärast ma kuulasin kohe suure hoolega, mida sooviti ja soovitati,” tõdeb Eero praegu.
Eero sõnul iseloomustas linna elanike toonane suhe linnavalitsusega ilmekalt, millisest riigist ja riigikorrast oli tuldud. Nõukogude diktatuuri tingimustes elanud inimesed ootasid selgeid ülalt tulevaid juhtnööre, vahel isegi käske.
„Taheti kõva kätt, samas käidi ka hüvesid kauplemas. Pea tuli kogu aeg selge hoida, et ühelt poolt korruptsioonivõimalusi ära hoida ning teisalt jälgida, et keegi kannatada ei saaks. Ega ma ei väida, et me kõik situatsioonid tänases mõistes kristalse selgusega lahendasime, aga suuri konflikte ei tekkinud. Aeg oli lihtsalt teine.”
Kui peeti esimest volikogu istungit, kerkinud teiste hulgas esile küsimus linnapea palgast. „Küsiti siis minu käest, palju see võiks olla. Mäletan, et vastasin – kui tahetakse midagi teada saada, tuleb ennast kellegagi võrrelda.
Küsisin volinikelt vastu, milline linn Rapla nende arvates on, ehk kellega me ennast võrdleme? On see naaberlinn Türi, Paide või Rakvere? Või Saue? Võtsime need andmed ja nii positsioneerisimegi ennast. Minu arvates olime me toona ja oleme ka praegu võrreldavad teiste maakonnakeskuste omavalitsustega.”
Eero märgib, et Rapla on heas seisus olnud kogu aeg. „Meie linn on ju tegelikult Tallinn ja selle ümberkaudne piirkond, mille serval asume, on üks atraktiivsemaid. See kannustab. See on andnud meile tõuke tegutseda – Raplas pole vesi seisma jäänud. Me pole jäänud oma naba imetlema, mistõttu pole tekkinud ka väikese depressiivse väikelinna sündroomi.”
Praeguse Kehtna kutsehariduskeskuse direktorina sõnab Eero, et Rapla on tõeline omavalitsus, mis sõltumata riigi seadustest ja raha jagamisest ise toime tuleb. „Kes on riigi lõa otsas, neilt on pool otsustamisvõimet ära võetud, aga Rapla saab olla isepäine. Mitte päris isevalitsus, vaid parimal viisil omavalitsus.”
Kui suur otsustusõigus omavalitsusjuhil oli täna 25 aastat tagasi või on aastal 2018?
Tuleneb seadustest ja volikogu seatud reeglitest. Ei oska hinnata.
Olete mõelnud end tänase Rapla valla juhiks ehk mis suunas liiguksite?
Ei ole mõelnud, kuid nüüd pööraksin tähelepanu maakondlikele (üle-eestilistele) prioriteetidele ja toetaksin maakonna piirides ühe omavalitsuse moodustamist. On kahju, et Rapla ja Kehtna vald ei ühinenud. Mida parem koostöö maakonna piirides, seda edukamad oleme. Me ei konkureeri omavahel maakonna piires, vaid naabermaakondadega ja Tallinnaga ettevõtlike inimeste, põnevate ideede ja originaalsete lahenduste osas.
Kuivõrd praegu huvitute Rapla arengust – või saate isegi kaasa rääkida?
Olen olnud kaasatud Raplamaa arengustrateegia koostamisse. Samuti toimib koostöö Raplamaa haridusasutuste vahel. Kui me Raplas ei suuda pakkuda inimestele vajalikke teenuseid soovitud kvaliteediga, saavad inimesed need Tallinnas. On oht edumeelseid kodanikke kaotada.
Kas Rapla linna ja valla omaaegne ühinemine 2004 oli õige samm?
Loomulikult. Ainuvõimalik. Tegelesime linna ja valla ühinemisega alates 1996.
Mis paranes või mis halvenes?
Kunstlik piir linna ja valla vahel kadus. Kogukondlikkuse, inimeste läbikäimise mõttes oli juba siis tegemist ühe omavalitsusega, mille arengut takistas dubleeritud juhtimine.
Paljud põlised Rapla inimesed ei pea kodukohta üldse linnaks – kuidas teie tajute?
Lähed linna, see tähendab lähed Tallinna. Lähed lihtsalt Raplasse. Ei linna ega alevisse. Hea meelega näeksin Raplat järjest enam linnana, ilmselt Tallinna eeslinnana, sest Tallinna lähedus jääb igavesti mõjutama ja vahemaa väheneb pidevalt.
Arvatavasti tänu Tallinna mõjule ja lähedusele pole Raplal karta kolgastumist – või on see tulnud hoopis kahjuks (vähem omanäolisust, iseseisvust)?
Sõltub meie tarkusest, kuidas me oma positsiooni ära kasutada suudame või milliseks paigaks Raplat ise peame.
Meenub maakonna tunnuslause „Kindel käeulatus – Raplamaa“. Küsiksin minagi, mille järele käsi ulatada Tallinnast Rapla poole või Raplast Tallinna poole? Saame end Tallinnas tuulutamas käia, tasuva töökohagi leida, kui depressiivse väikelinna maitse suhu tuleb või kui raugeb jaks iseseisvasse ja omanäolisesse omavalitsusse panustamisel.
Mis seisus on teie arvates Rapla kui turismiobjekt – on´s ta ligimeelitaja? Kas Eesti ainsast kahe torniga maakirikust piisab?
Rapla nimi turismiga eriti ei seostu. Kas tingimata peabki? Maakonna mastaabis loodusturimi võimalused muidugi on. Pigem soodustab pealinna lähedus siia oma kodude rajamist, laste kasvatamist ja koolitamist turvalises ja viljastavas keskkonnas. Peaksime panustama oma eripära rõhutamisse.
Mis on Raplas või Rapla vallas puudu – näiteks ujula?
Ujula on kiviviske kaugusel (käeulatuses) Kaereperes olemas. Samuti Märjamaal. Kehtnas kutsehariduskeskus, Kuusikul ilmajaam ja lennuväli, Varbolas maalinn, Palukülas tükike Lõuna-Eestitki. Puudu on tänaste valdade piire ületava tervikpildi nägemisest, ühiste eesmärkide seadmisest ja võimaluste kasutamisest, koostööst ja järjepidevusest oma „Rapla asja“ ajamisel. Kõik meie inimestele vajalikud asutused ei pea, ei saagi, tingimata Rapla linnas paiknema. On käeulatuses.
* 2013. aastal kirjutas Maaleht, et Rapla linnaks saamisel 1993. aastal käidi hiljuti Tartu Ülikooli lõpetanud Eero Kalbergi suisa kodus ärgitamas kandideerima linnapeaks.
