Aastalõpujutt

On märke, mis hoiatavad, et asjad ei lähe paremaks. Ja teisi, mis ütlevad, et olud on juba mõnda aega halvad olnud. Heidame põgusa pilgu loetud päevade pärast lõppevale aastale. See oli:
Heaoluaasta. Kahtlemata, Eestis ei ole kunagi varem nii hästi elatud kui praegu. See on meie kõigi ühise pingutuse vili, mitte mõne poliitiku teene. Paraku on maailmas märke, mis viitavad uue majanduskriisi lähenemisele. Lõppev aasta oleks pidanud meid selleks ette valmistama.
Paraku on see olnud ideedepuuduse aasta – haldusterritoriaalse reformi elluviimine ei toonud lubatud korrastatud ja odavamaks muutuvat haldust. Pigem valitseb paljudes valdkondades kahetsusväärne segadus ja seda ei saa põhjendada paratamatusega, mis kaasneb muutumistega. Aga eesmärk oligi ju vaid „see neetud reform lõpuks ometi ära teha”. Sellepärast ei vaevutud tagajärgi analüüsima ega ka lahendusi (ideesid) otsima.
Totaalne ideede puudus seletab, miks on umbe jooksnud haldusterritoriaalse reformi jätkuks lubatud „riigireform”. Mõningate ametkondade linnast maale küüditamine ei ole reform, ministeeriumide ühte tornmajja kolimine ei ole reform, isegi kindlate tööplatside kaotamine selles tornmajas ja padjanurkade loomine ei ole reform. Kes teab, mis siis tegelikult on reform?
Eetilise kriisi aasta. On paratamatu, et kui ühiskonnas puudub selgus, hakkavad hallidel aladel vohama populistlikud käsitlused. Kui rahvas on nagu siil udus ja õhus on läheneva kriisi kirbet kõrbelõhna, ollakse valmis klammerduma ka lihtsate lahenduste külge. Populistidel on need nagu varrukast võtta – populist ei vastuta, ei pea ennast õigustama, sest ta on mängur, kellele pakuvad naudingut ka lühiajalised võidud ja kaotada pole tal ju tegelikult midagi.
See seletab reegliteta mängu, mis süvendab ühiskonnas vastandumist ja tegusid, millel ei ole põhjendust. Mõni näide lähipäevadest: meid hirmutatakse jätkuvalt pagulaste lainega, mis matvat nagu tsunami, ega räägita üldse enam idaohust; keegi solvunud peretraditsioonide kaitsja kaebab kohtusse näitleja, kes ta oma satiiriprogrammi torkas; Märjamaa vallavolikogu vallandab kolm päeva enna jõululaupäeva vallavanema; ühe lehe peatoimetaja vilistab seni kehtinud reeglitele ja võtab vastu parteilist katuseraha, teatab kandideerimisest riigikokku ning keeldub oma kohalt valimiskampaania ajaks taanduma… Me oleme kõike lubavas ajavööndis.
Ometi võiksime seda aastat ära saates ikkagi loota, et vaatamata ähvardavatele märkidele läheb kõik veel hästi.
Hoidkem üksteist! Me väärime seda, mitte vastandumist ja vaenu, mida meisse süstida tahetakse.