Detsembri alguses ilmus Kristiina Ehinil uus luulekogu “Aga armastusel on metsalinnu süda”. Tegemist on Kristiina kaheksanda eesti keeles ilmunud luulekoguga, mis räägib suhetest, üksindusest, metsast ja merest, ahnusest ja armastusest.
Raamatut kaunistavad Jane Remmi maalid ja Kaari Saarma fotod. Raamatu kujundaja ja illustraator on Stella Skulatšjova, toimetajad Ly Seppel-Ehin ja Kristel Ress.
Kas on midagi, mille poolest sa saad öelda, et see raamat on sündinud teistmoodi või on erinev sinu eelnevatest kogudest?
Siin on palju riimilist luulet. Selle kirjutamine on erinev küll. Häälestus peab olema musikaalsem ja keskendumine sügavam. Riimide otsimine on mulle põnev. Üks tundlik inimene ütles hiljuti, et tema meelest on riimilise luule kirjutamine tänapäeval nagu vastuvoolu ujumine. Uues ajas on sädinat ja seadmeid ja juhtmeid nii palju, et raske on oma telge ja tundlikkust hoida. Eks midagi sellist ma kogesin küll. Armastusluulega on umbes sama asi, et kuigi see on võib-olla vanim luuletamise teema üldse, süda alati väriseb, kui mõne sellise avaldad.
Mis puutub looduskaitse temaatikasse selles kogus, siis eks ka selles osas on palju eriarvamusi ühiskonnas. Mina olen oma seisukoha selles luulekogus nii selgelt välja öelnud kui üldse saab. Eestist kaob metsade liigraiumise tõttu ligi 30 000 linnupaari aastas. Linnud aga on alati olnud inimesele ilu ja vabaduse võrdkujud, nende ränne on siiani uurijatele saladus… tahaks, et igal kevadel tagasi pöörduvad linnud leiaksid oma kodupuud püsti… ja kui nad on pesa teinud ja munad munenud, ei tuleks keegi harvesteriga Exceli tabeli plaani täitma. Kevadine raierahu lisaks meie riigile inimväärikust kamaluga juurde.
Raamatu tagakaanel on kirjutatud, et autor mõtestab oma ainukordset elukogemust keset ajavoolu. Millises voolus me täna kulgeme ja mis selles sulle kõige enam mõtteainet pakub?
Kulgeme väga kiiresti muutuvas ja muutunud voolus. Selles järge hoida ja endaks jääda on paras väljakutse. Luule on minu jaoks üks selline väljakutse ja pääsetee.
Mis on sinu jaoks püha ja kus oled sa tundnud pühaduse tunnet?
Väikese vastsündinu silmisse vaadates, lumesajus hämaras aeda laternat viies, mõnd laulu või luuletust tehes, kus on tunne, et keegi nähtamatu nagu aitaks mind, siis kui segamini asjad asetuvad äkki justkui mustrisse, peas ja hinges ja mõnikord päris ruumis ka, kallistuses, rahvalaulus, allika vulinas, mis ka talvel ei jäätu.
Rääkisin hiljuti ühe mehega, kes oli just saanud oma elutöö eest suure preemia. Ta mainis, et nüüd tuleb hakata koolitama sellist noort, kes julgeks tema töö kunagi pea peale keerata ja looks uut ja oma aja jaoks õiget. See mees nägi suurt pilti ja jagas iidset põlvkondade vaheldumise mustrit. Ta polnud oma minas ja egos kinni. Seda kohtab haruharva.
Sa ütled et ei ole muude jumal
kui nende kes on täitnud me planeeti
ja oled endiselt ka puude jumal
kes tselluloosivabrikusse veeti
Sa ütled et saad haiget igast surmast
ja üle kõige tahad hoida elu
et läbikukkumine teeb sind kurvaks
ning tabasin sind keset mõtiskelu
et kuidas edasi? Kui kaua? Mille nimel
ikka jälle luua neid kel hing
ja näha hukkumas siis seda imet
sünd elu surm … ja uuesti see ring
Sa ohkad nagu mina. Vastust pole
Ei püüa hoida kõigeväelist staatust
vaid nõustud minuga et lõpp on kole
ja seni luhtunud on iga lootus
Ajast aega miljard aastat juba
kõik usuvad et nad on paremad
Ja kuigi valus on ja vanemad ei luba
välja vahetame vanemad
Sa soovid et ma looksin luuletuse
mida mõistaks rauk ja sülelaps
ning tõstaks ilmaruumi tuuletuses
elu surmasõlmest ülemaks
Ma soovin sulle täpselt sedasama
sa noogutad ja nii me läheme
Hea et jäime pisut jutustama
mu üksindus on veidi vähenend
(Kristiina Ehin)
