Ma kannan pühaduse tunnet endaga kaasas – oma hinges. Tunnen pühaduse tuigatust ikka jälle, mõnikord kirikus või võimsa loodusjõu mõjul või head inimest kohates, muusikat kuulates. Ja tunnen seda sagedasti luulet lugedes.
Noor Jaan Kaplinski kirjutas viiskümmend aastat tagasi ühes oma jõulusalmis
Sulab kõik,
mis su hinge saastas,
Tema naerusilmade all.
Meie Jumal
on üks kord aastas
meile jälle nii ligidal.
August Sang kirjutas üheksakümne aasta eest
Me kahe tuhande aasta eest
Su poja risti lõime.
Ma tulen sinistest kõrgustest
ja heidan uuesti sõime…
(„Ootel 2”)
Neil äratundmise hetkedel juurdlen endamisi ikka jälle selle üle, kes või mis on minu jaoks Jumal, kõrge vaim, üleelusuurune jõud, mis seob meid ühte kõiksuse ja igavikuga – meie ajal, kus kipume elama nii, nagu oleksime surematud.
Äralennuks harjutav hiigellinnuparv laugleb taevas minu kodumaja katuse kohal jõulukuu hämaral õhtutunnil. Kuidas nad teavad, millal ja kuhu pöörata? Kes või mis neile märku annab? Seda küsis mult ükskord mu sõber kvantfüüsik. Sellele küsimusele olengi jäänud vastust otsima.
Saja aasta eest ütles siitkandi vaimuvalge mees Uku Masing, et järjest elusam olek võiks olla meie elamise mõte ja siht. See tähendab ju üleskutset olla järjest tundlikum, vaistuväelisem, inimlikum.
Seitsmesaja aasta eest kirjutas türgi luuletaja Yunus Emre luuletuses „Ärge hukka mind mõistke”:
Vaimuvalgete ühine hing
on mu ainuke Jumal.
Usklikud inimesed ütlevad, et see on ilusasti öeldud, aga see pole tõsi…
Ühel väga külmal talvepäeval sõitsin autoga mööda Rapla kirikust. Üks vana ja viletsasti riides maamees palvetas põlvili maas kiriku ukse taga jäise trepi peal. Mütsi oli ta peast ära võtnud ja lund sadas ta hallide juuste peale. Ei mina ega keegi teine saanud teada, mis mure tal oli. Ainult see sai, kelle poole ta palves pöördus ja kellega rääkis.
Saja aasta eest luuletas vene poeet Sergei Jessenin:
Sõidab valgel märal
Kristus meie ees.
Meie usk on värav
tõesse enda sees.
(„Tulevala”)
Minu enda sisemine hingetõde. Mida see mulle ütleb?
Eestitki külastanud türgi luuletaja Fazil Hüsnü Daglardža ütles kuuekümne aasta eest, et see, mis teda iga päev ikka jälle imestama paneb, ei ole mitte majade ilu ega tulikirjad seintel pimedas, vaid –
pärast hiigelööd
inimeste inimesenägu.
(„See, mida ma iga päev imestan”)
Soome psühhoterapeut ja pastor Tommy Hellsten kirjutab oma raamatutes, et nii nagu meil on olemas alateadvus, on meil olemas ka ülateadvus. Meie vaim teab meie elu suunda. Armastus austab ja ülendab inimese nõrkust, tema haavatavust ja haprust.
Käisin hiljuti Soomes Tampere ülikoolis kasvatusteaduse päevadel, mille teema oli minu jaoks ilmutuslik: „Tõde, headus ja ilu kasvatuses”.
Oleme soomlastega mõlemad põhjamaa rahvad. Luuletaja Andres Ehin armastas korrata, et peaksime ikka jälle astuma vastu oma hinges valitsevale raskuse vaimule, mis tõmbab põhja meie vaimuväe ja pühaduse tunde. Olen nõus nendega, kes ütlevad, et optimism on vaprus, üks kõige suuremaid vaprusi elus.
Jõulud kui kodupüha. Püha meis enestes, kuigi meie kodud pole ju ikka veel päriselt kosunud aastakümnete tagusest vägivallast, mis kohutas, lahutas ja lasi…
Igatseme elada ettekujutatud idüllilises kodus, kus me õieti kunagi pole elanudki. Mina igatsen, jõulude ajal eriti, kuulumist suurde ja sõbralikku perre, kus valitsevad inimlikud elureeglid ja kus noorematele ja nõrgematele tehakse pai, kui nad on püüdnud tublid olla. Ning kus vanadele tehakse kalli selle eest, et nad on olnud head, hoidnud kodu ja ootavad kõiki jõuluks koju – koju, kus julgustatakse ja armastatakse ning kust saadakse kaasa
võileib pauna,
suudlus palgele.
Nendest inimlaps saab
jaksu jalgele…
(A. Sang „Võileib suudlusega”)
Siinkohal turgatab mulle valusasti meelde, et juba ma ise olengi see kõige vanem siin peres ja kodus, see kokkukutsuja ja ootaja.
